Anarhia, mäss või vastastikune abi

Hasso Krull
Vikerkaar 1-2/1998


Kõikidest mõistetest, mida anarhiaga seostatakse, on mäss kõige tavalisemaid: temaga suudavad võistelda vaid segadus, kaos ja vägivald, kusjuures segadust (või korralagedust) peetakse koguni anarhiaga sünonüümseks. Öelda "valitseb segadus", ja öelda "valitseb anarhia" - siin on peamiselt aktsendi ja väljendi tugevuse vahe, sest segadus võib olla tahtmatu ja süütu, anarhia näib aga tahtlik, kellegi halbade kavatsuste läbi esile kutsutud. Kui osutame sündmuspaigale ja lausume: segadus, tähendab see lihtsalt vajadust asuda tööle korra heaks; kui aga lausume: anarhia, on see juba üleskutse vägivallaks, kellegi vastu suunatud agressiooni sanktsioneerimine legaalsete vahenditega. "Anarhiale" osutamine on märk, et veenmismeetodite aeg on lõppenud, korda saab tagada vaid kurjaga, politseilise terrorismiga. Traditsiooniline arusaam mässust vastab sellisele osutusele.

Seevastu abi, usaldus, siirus ja teineteisemõistmine on kategooriad, mis tavaarusaamades seisavad anarhiast kõige rohkem lahus. Anarhia peab ju olema see, kui lõhutakse aknaid ja lüüakse hambaid sisse - kuidas mahuksid sinna veel abi ja usaldus? Need ju eeldavad sooje tundeid, mitte kõledat mässulisust? Ometi põhineb suurem osa klassikalisest anarhismist nimelt sellistel kontseptsioonidel. Anarhia kui "juhita olek", ehk täpsemini represseerivate institutsioonideta korraldus, poleks ju kujutletav mingi positiivse utoopiana, kui seda kujutlust ei kannaks vastastikuse abi ja teineteisemõistmise ideaal. Abi ja usaldus pole anar hismis mingid aksessuaarid, mingid juurdemõeldavad või pelgalt fantaseeritavad lisandused, nad on anarhismi substants, selle aine ja olemus ise, millele alati ja tingimata muid tunnuseid liitma ei peagi. Selles mõttes on anarhia utoopia, mis pole projitseeritud ainult tulevikku, vaid eksisteerib hajutatuna juba praegu, on teatud viisil igapäevane asi, elu juuretis. Olles utoopia, eikuskimaa, on ta samal ajal ometi ka juba kohalolev utoopia, eikuskimaa meie keskel, mida ei saa tõepoolest juhtida just tema erakordse pagevuse ja hajutatuse tõttu.

Selline anarhia, anarhistide anarhia, vastandub ajalehekeele "anarhiale" sedavõrd jahmatavalt, et mõjub peaaegu sentimentaalsena. Pehmest abi ja usalduse anarhiast teeb aga kõva anarhismi eriline vastupanuvõime: sellise vastupanuvõime loomine või tugevdamine ongi klassikaliste anarhistlike tekstide esmane eesmärk.

I

Kõige krestomaatilisem abi problemaatikat käsitlev teos on Pjotr Kropotkini "Vastastikune abi" [P. Kropotkin, Mutual Aid. London, 1902.] See küllalt mahukas raamat vaatleb vastastikuse abi vorme mitte ainult mitmesugustes inim ühiskondades, vaid ka loomadel. Kropotkini lähtetees on evolutsionistlik ja lähtub Darwini õpetusest, polemiseerides selle hilisemate tõlgendajatega, eriti Thomas Huxleyga. Algselt nägi Darwin liikide tekkimises kahe teguri koosmõju: üht neist nimetas ta võitluseks (struggle), teist aga koostööks (co operation). "Inimese põlvnemises" toob ta ka näiteid, kuidas mitmetes edasijõudnumates liikides koostöö pikapeale võitluse välja vahetab; just sellised liigid peavad ootamatult rasketele tingimustele kõige paremini vastu. Paraku summutas Darwini tähelepanekud hili semate järgijate monomaaniline kalduvus koguda loomariigist üksnes selliseid näiteid, mis osutavad halastamatule olelusvõitlusele liikide vahel ja sees. Üheplaaniliste näidete massiivse kuhjamise ajendiks on suuresti olnud soov sarnastada inimühiskonda teiste bioloogiliste liikidega. Et leida loodusest "olelusvõitluse" põhjendusi ja õigustusi, tuleb liikide elust kõigepealt luua piisavalt ühetaoline pilt.

Oma raamatu 1. peatükis kirjutab Kropotkin: "Niipea, kui hakkame uurima loomi - mitte ainult laboratooriumides ja muuseumides, vaid ka metsas ja preerias, stepis ja mägedes -, märkame otsekohe, et ehkki erinevate liikide, iseäranis eri loomaklasside vahel käib tohutu sõda ja hävitustöö, leidub seal samal ajal, sama palju või vahest isegi rohkem vastastikust toetamist, vastastikust abi ja vastastikust kaitset samasse liiki või vähemalt samasse kooslusesse kuuluvate loomade seas. Sõbralikkus on niisama palju loodusseadus kui vastastikune võitlus. Muidugi oleks äärmiselt raske hinnata, kuitahes jämedates joontes, kummagi faktirea suhtelist arvulist osakaalu. Kui aga tugineme kaudsele testile ja küsime Looduselt: "Kes on kohanenumad - kas need, kes pidevalt omavahel sõdivad, või need, kes üksteist toetavad?", näeme otsekohe, et vastastikuse abi tavadega loomad on kahtlemata kõige kohanenumad." Järgneb kokkuvõtlik hinnang, mis hästi väljendab Kropotkini põhihoiakut: "Kui võtta arvesse lugematud faktid, mis selle seisukoha toetuseks välja võib tuua, võime julgesti öelda, et vastastikune abi on loomade eluseadus samavõrd kui vastastikune võitlus, kuid evolutsiooni faktorina on ta tõenäoliselt palju olulisem, kuna ta soodustab selliste harjumuste ja iseloomude arenemist, mis kindlustavad liigi säilimise ja edasise arengu koos suurima heaolu ja elunautimise määraga indiviidi jaoks, nii et selleks kulub kõige vähem energiat."

Kahes peatükis (lk 1-75) toob Kropotkin rohkesti näiteid iseenda ja teiste teadlaste loodusvaatlustest; haare ulatab mesilastest ja sipelgatest kuni kiskjate küttimiskooslusteni. Õigupoolest on sellelaadsed näited tänapäeva lugejale loomafilmidest tuttavad (dokumentalistid võivad veeta päevi ja nädalaid merepõhjas, jälgides näiteks seda, kuidas aitavad üksteisel toime tulla käsn ja tigu). Hoolimata meedias levitatavate filmide jätkuvalt huxleylikust ideoloogiast pääsevad vastastikuse abi ilmingud dok kaadrites hästi mõjule - ilmselt on see loomade elu piisavalt hoolikal jälgimisel paratamatu. Kropotkini kirjelduses on omapärane siiski see, kuidas ta kõige kollektiivsemaks peetavate olendite juures, nagu sipelgad, osutab ikkagi näidetele, mis tõestavad individuaalse algatuse tähtsust vastastikuse abi süsteemis.

Raamatu bioloogilisele osale järgneb tänapäeva mõistes antropoloogiline osa (vastastikune abi "metslaste" ja "barbarite" seas). Siin polemiseerib Kropotkin 17. sajandi mõtleja Thomas Hobbesiga, kelle arvates inimesed algul elasid "loodusriigis" (state of nature), mis kujutas endast "kõikide sõda kõikide vastu". (Eelmisega on see poleemika seotud niipalju, et ka Huxley võttis üle Hobbesi vaated primitiivse inimese kohta.) Toetudes kaasaegsele etnoloogiale, lükkab Kropotkin "loodusriigi" müüdi kõrvale; kuna hilisem antro poloogia ei jäta neis asjus enam mingit kaksipidimõtlemist, pole sellel vaja pikemalt peatuda. "Metslane pole vooruse ideaal, nagu ta pole ka "metsikuse" ideaal. Kuid primitiivsel inimesel on üks omadus, mida on alal hoidnud ja viimistlenud karmi eluvõitluse vajadused - ta samastab enda olemasolu oma hõimu olemasoluga; ning ilma selle omaduseta ei oleks inimkond kunagi jõudnud praegusele tasemele" (lk 111). Nii arutledes astub Kropotkin positsioonile, mis silmanähtavalt erineb nii Hobbesi kui Rousseau klassikalistest kujutelmadest, hinnates juba ümber kogu moodsa inimese suhte "metslasesse" või "barbarisse". 

"Kuhu me ka ei läheks, leiame kõikjalt samad seltsivad kombed, sama solidaarsuse vaimu. Ja kui püüame tungida möödaniku hämarusse, leiame sama hõimuelu, samad inimeste ühendused vastastikuseks toetuseks, ükskõik kui algelised need ka poleks. Darwinil oli täiesti õigus, kui ta nägi inimese sotsiaalsetes omadustes tema edasise evolutsiooni põhitegurit, ja Darwini vulgariseerijad on täiesti eksiteel, kui nad väidavad vastupidist" (lk 110). Võib öelda, et selles seisukohavõtus sisaldub nii Kropotkini kui mis tahes sügavama anarhismi antropo loogiline kreedo. 

Tänapäevasest vaatepunktist on Kropotkini teose kõige omapärasemad peatükid need, mis moodustavad ta ajaloolise osa: "Vastastikune abi kesk aegses linnas" (lk 153-222). Siin keskendub Kropotkin ennekõike kesk aegse gildisüsteemi analüüsile; paiguti muutub tekst manifestilaadseks. Gildid, mis omal ajal katsid terve linnarahvastiku, esindavad Kropotkini meelest kõige paremini seda vennaliku võrdsuse vaimu, mille tegi võimalikuks kindlustatud linnades tekkinud "uus vaba elu" (lk 165). (Kropotkin viitab ka jumalarahu liikumisele - treuga Dei -, mille kaudu linnarahvas püüdis piiri panna aadliperekondade omavahelisele vaenule ja mis on gildide vabastusprotsessiga seotud.) Kropotkini silmis olid gildide liikmed omavahelistes suhetes tõepoolest võrdsed; üksteist nimetati "vendadeks", kusjuures liikmetel alati oli teatav hulk ühist omandit (maa, hooned, kultusepaigad). Vastastikune abi toimis kõigi põhiliste elujuhtumite korral, nagu puudus, haigus, omaste surm, võlad või kellegi vaen - seejuures tuli aga gildivannet andes kõik vanad verivaenud unustada. Teiselt poolt rõhutab Kropotkin gildisüsteemi universaalsust. Olid olemas nii vabade kui ka orjade gildid; olid püsivad, eluaegsed gildid, ja ainult mõne kindla eesmärgi jaoks loodud gildid, nagu katedraali ehitus, küttimine, kalapüük või kaubareis. Kuna gildi võis moodustada kes tahes, olid olemas nii kaupmeeste ja käsitööliste kui ka küttide ja talupoegade gildid; samuti preestrite, kunstnike ja õpetajate, ning isegi kerjuste, langenud naiste ja timukate gildid. Väga otseselt esitab Kropotkini arusaamu järgmine lõik, lk 176:

"See, et gildi institutsioon on Aasias, Aafrikas ja Euroopas nii laialt levinud, ja et ta on püsinud tuhandeid aastaid, ilmudes sarnaste tingimuste kutsel ikka uuesti ja uuesti, tuleneb asjaolust, et gild on palju enamat kui lihtsalt söömaühisus, ühisus teataval päeval kirikusse minekuks või matuseklubi. Gild vastas inimloomuse sügavalt juurdunud vajadusele; ta kehastas kõiki atribuute, mis riik hiljem omistas oma bürokraatiale ja politseile, ja veel palju enamat. Ta oli ühisus vastastikuseks toetuseks kõikides tingimustes ja kõikide elujuhtumite korral, "nõu ja teoga", ja oli ka õiglust alalhoidev organisatsioon - erinedes riigist selle poolest, et kõigil neil puhkudel toodi sisse inimlik, vennalik element selle formaalse elemendi asemel, mis on omane riiklikule sekkumisele. Isegi gildikohtu ette ilmudes vastutas gildivend meeste ees, kes teda hästi tundsid ja olid seisnud tema kõrval igapäevases töös, ühisel söömaajal või vennalike kohuste täitmisel: need mehed olid tõesti temaga võrdsed ja ta vennad, mitte seadusteoreetikud või kellegi teise huvide kaitsjad."

Pärast bioloogilise, antropoloogilise ja ajaloolise kihi läbimist jõuab Kropotkin paratamatult oma kaasaega. Siin peab ta kõigepealt nentima vastastikuse abi kriisi uusajal (seostades just sellega ka näiteks omaaegseid talurahvaülestõuse, mis Kropotkini käsituses on külakogukonna võitlus teda hävitama tulnud riigisüsteemi vastu). "Kõigi sotsiaalsete funktsioonide neelamine riigi poolt soodustas paratamatult ohjeldamatu ja kitsarinnalise individualismi arengut. Vastavalt sellele, kuidas kasvas kodanike kohustuste hulk riigi vastu, vabanesid nad silmanähtavalt kohustustest üksteise vastu" (lk 227). Kui keskajal gildiliige haigestus, pidid kaks tema "venda" kordamööda tema juures valvama; nüüd aga piisas sellest, et anda oma naabrile lähima vaestehaigla aadress. Kui "barbaarses" ühiskonnas puhkes kahe mehe vahel tüli, võis selle osavõtmatu pealtvaatamine võrduda mõrvaga; kõikekaitsva riigi teooria järgi tuleb aga sekkumine jätta politsei asjaks. Siit hakkabki välja kooruma vastastikuse abi mässuline, anarhistlik paatos.

Kropotkin ei piirdu aga kriitikaga, mis oleks üleliia mugav lahendus: oma raamatu viimases peatükis (lk 262-292) käsitleb ta kaasaegseid reaalseid vastastikuse abi vorme, mis ei näi 20. sajandi käigus olevat palju muutunud. Kunagiste gildide järeltulijaks, küll nende võimsuseni küündimata, on kõikvõimalikud ühingud ja seltsid alates tööliste ametiühingutest kuni meelelahutuslike organisatsioonideni. "Lugematuid seltse, klubisid ja liite, mis on loodud elu nautimiseks, õpinguteks ja uuringuteks, hariduse andmiseks jne, on viimasel ajal juurde tulnud nii palju, et üksnes nende loendi koostamine võtaks aastaid; kõik nad manifesteerivad aga sedasama igitöötavat kalduvust liitu misele ja vastastikusele abile" (lk 279). Kuigi näiteks jalgratturite klubi liikmeid ei ühenda omavahel miski peale jalgrattasõidu, valitsevat nende vahel juba teatav "vastastikuse abiandmise vabamüürlus", eriti kaugetes nurkades ja kolgastes, kus jalgrattureid on vähe.

Teine suur vastastikuse abi vool on nii öelda isiklik abi, mis tuleb kõige selgemalt nähtavale slummis: "Suurte linnade jõukamates linnaosades ei tea inimesed sedagi, kes elab nende kõrval. Kuid rahvarohketes põiktänavates tunnevad inimesed üksteist suurepäraselt ja puutuvad pidevalt omavahel kokku. Muidugi on seal omad pisitülid, neid on põiktänavates samuti nagu mujalgi; seal aga kasvavad üles rühmad, mis on kooskõlas isikliku külgetõmbega, ja nendes ringides praktiseeritakse vastastikust abi määral, millest jõukamatel klassidel pole mingit ettekujutust" (lk 284). Lihtsaimad näited leiab, kui vaadelda tänaval mängivaid lapsi; kuid Kropotkin viitab ka näiteks emadevahelisele abile, mis on juba väga ulatuslik ja võib realiseeruda tuhandel eri viisil.

Milliseid järeldusi võime Kropotkini raamatust teha? Kogu ta projekti ulatust on raske paari lausega kokku võtta; siiski võib kõigepealt öelda kaht asja. Esiteks, Kropotkin juhib meie tähelepanu anarhilise vastastikuse abi evolutsioonilisele algupärale. See ei ole lihtsalt ideoloogiline nõks; vastastikune abi ei tähenda idealiseeritud looduse jäljendamist, vaid märgib käitumisviisi, mis on kõigile elusolenditele ühine. Seega pole halastamatu olelusvõitlus sugugi paratamatu ega ainus bioloogiline seadus - ja järelikult ei saa sellega mingit ühiskonnateooriat põhjendada. Võime öelda, et ühiskonna ja looduse suhte osas on tähtsam just see Kropotkini argumentatsiooni negatiivne pool. 

Teiseks, teatava allteksti näol juhatab Kropotkin meile kätte midagi, mida võiks nimetada elementaarse anarhia retseptiks. Tulles läbi vastastikuse abi antropoloogilise ja ajaloolise kihi kaasaega (ja meiegi tänapäeva!), näitab Kropotkin tegelikult, mil viisil anarhia paratamatult juba toimib meie igapäevases elus - ehk täpsemalt, igapäevane elu polegi selleta võimalik. Olles surutud ühiskonna pihtide vahele, kapitalismi (endisajal sotsialismi) rõngasse, jääb meile alati alles üks elementaarne vormel, millest tegelikult juba algab reaalne anarhia. See elementaarne vormel on isiklikul algatusel põhinev vastastikune abi, väljaspool igasugust juhtimist ja kõiki institutsioone.

II

Mäss on teema, mille üle üheksakümnendatel aastatel pole enam meelsasti arutletud. Ühest küljest on see saanud meedia ja moe vanaks leivanumbriks: mässu toodetakse ja müüakse popkultuuri vabatahtliku lisandina, see on nagu sinep, mida võib hamburgeri vahele panna või ka mitte panna. Teisalt on mässu teema muutunud kuidagi väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub olevat kasutu ajaraiskamine. Maailm oleks justkui lõplikult reglementeeritud, ja suure kiiruse juures peab pidevalt pingutama, et tähele panna tee äärde ilmuvaid liiklusmärke - kellel on siin veel mahti mässata? Mässamine tähendaks tee äärde jäämist või koguni seda, et teised liiklusmärkide jälgijad sõidavad mässajast üle. Las siis pealegi mässab meedia meie eest.

Sellest põhimõtteliselt uuest olukorrast lähtub Julia Kristeva hiljutine raamat "Mässu tähendus ja tähendusetus" [J. Kristeva, Sens et non sens de la révolte. Pouvoirs et limites de la psychanalyse I. Paris, 1996.] See psühhoanalüüsile ja kirjandusele keskendunud teos alustab ometigi küsimusest, milline võiks olla tänapäeva mäss ja mis teeb selle nii raskesti kujutletavaks. Kristeva meelest on "uus maailmakord" juba tekkinud: seda iseloomustab silmanähtav tõsiasi, et ta on normaliseeriv, ent samas ka võltsitav (normalisateur et falsifiable). Võim on muutunud nähtamatuks, seadus toimib arvukate distsiplinaarsete ja administratiivsete karistuste kaudu, mis toimivad normaliseerivalt, kuid millest on ka hõlpus kõrvale põigelda. Inimene pole enam subjekt, vaid "varaline isik", enda geneetilise pärandi, organitest koosneva füsioloogilise vara omanik. Mässamine tundub niisuguses olukorras absurdne. "Kes võiks mässata ja kelle vastu? Kas organitest koosnev vara normaliseeriva korra vastu? Ja kuidas? Kas surfitavate piltide abil?" (lk 23). Normaliseerivas ja võltsitavas ühiskonnas puudub nii mässav subjekt kui ka tema vastane.

Probleem ei ammendu aga siiski lihtsalt ummiku nentimisega. Kristeva analüüsib uuesti üle Freudi "Tootemi ja tabu", kus psühhoanalüüsi rajaja esitas palju vaieldud "arhailise isamõrva" motiivi ja kirjeldas sellest võrsunud sümboolse lepingu teket. Ükskõik, kas isamõrv tegelikult toimus või mitte (Freud paigutab selle jääaega), sotsiaalsuse ja religiooni sünd on kaheldamatult seotud üleastumise motiiviga; mäss on seega sisuliselt tagasipöördumine lepingu lähtepunkti, kus suhted muutuvad uuesti formuleeritavaks ja ühis konda koormanud probleemid ületatakse. Nii on mässuga ühelt poolt seotud religioosne pühadus, teiselt poolt väljatõugatute integreerimine ühiskonda. Kristeva selgitab seda seost nõnda:

"Freudi mõistujutus on isa see, kes kehastab võimupositsiooni, seaduse väärtust, mille vastu pojad tõstavad mässu. Nende mäss seisneb selles, et nad samastuvad isaga ja võtavad sisse ta koha, kusjuures see integratsioon moodustab kollektiivse lepingu ja paneb aluse sidemele, millest saab socius. Tänu sellele ei tunne vennad end enam väljatõugatuna, vaid omandavad, vastupidi, imaginaarse kindluse, et nad samastatakse võimuga, mis neid enne mässu kogu oma raskusega rõhus. Hüve, mida Freud selles protsessis näeb, on omaksvõetus ja samastumine seaduse, võimu ning autoriteediga. Väljatõugatuse tunne, mida tänapäeval tekitab majanduslik kriis või etniline või muu võõrus, on nii teataval viisil ravitav või vähemasti leevendatav religioosses ruumis, kus indiviid usub samastumisest osa saavat, olles sümboolses kogukonnas omaks võetud. Ta siirdub etnilise, sotsiaalse või poliitilise väljatõugatu kohalt sümboolse omaksvõetu kohale; ta saavutab juurdepääsu võimupositsioonile, mis seni jäi tema arvates väljapoole haardeulatust" (lk 54).

Juhul, kui mässu võimalus ühiskonnas kaob, ei kao sellega üksnes religioosne side; kaob ka võimalus, et väljatõugatuse tunne üldse oleks ületatav ja et me võiksime naasta algpunkti, kus ühiskondlik leping on uuesti formuleeritav. See tähendab, võimatu on nii reaalne mäss koos kogu oma segaduse ja paratamatu toorusega kui ka sümboolne mäss, mis teostub religioosses või esteetilises sfääris. Normaliseerimise survest on peaaegu võimatu vabaneda; samas on iga mässuline tegu võltsitav millekski muuks, kaotades oma tähenduse (selle eest hoolitseb meedias valitsev "mölamaffia").

Sel taustal sõnastab Kristeva ometi uuesti psühhoanalüüsi sõnumi: "õnn eksisteerib vaid mässu hinnaga". Keegi ei saa tunda naudingut, kui ta ei põrka kokku mingi tõkke, keelu, autoriteedi või seadusega, millega jõukatsumine võimaldab end tunda autonoomse ja vabana. Mäss on mõnuprintsiibi olemuslik koostisosa. Peale selle pole normaliseeriv kord ka sotsiaalsel tasandil täiuslik, tekitades pidevalt väljatõugatuid (slummid, töötud noored, kodutud ja üürivõlglased jne). Kui aga väljatõugatutel pole mässukultuuri, peavad nad leppima televisiooni ja tagurlike ideoloogiatega, mis ei rahulda ei sotsiaalset ega naudingulist vajadust: väljatõugatud muutuvad destruktiivseteks.

"Nagu näete - lubagem endale seda paatost - puudutab see küsimus meie tsivilisatsiooni ellujäämist, selle kõige vabamate ja valgustatumate komponentide püsimist. On tarvis arendada mässukultuuri, lähtudes meie esteetilisest pärandist, ja leida sellele uusi variante. Heidegger arvas, et ainult veel üks religioon võiks meid päästa; seistes silmitsi meie aja religioossete ja poliitiliste ummikutega, võime küsida, kas pole tänapäeval mitte mässukogemus see, mis suudaks meid päästa inimkonda ähvardavast robotiseerumisest" (lk 21).

Kristeva arvab, et selline mäss on praegu juba käimas, kuigi ta polevat veel leidnud endale sõnu. Kuna aga tegemist tuleb teha normaliseeriva ühiskonna "kaudse ja kõrvalejuhtiva repressiooniga", on mässukogemuse saavutamine raskem kui kunagi varem. Igal juhul on eriti oluline vaadata läbi kogu õhtumaise mässukultuuri pärand.

III

minust pole enam mässajat
tahaks oopis ööseli koolat
(Kivisildnik)

Mis siis, kui esteetiline mäss aga tõepoolest enam ei toimi? Kristevagi peab seda võimalikuks; ta arvab ainult, et peale katsetamise ei jää meil muud üle. Ning kui me ei tea, mida teha, on tark uurida järele, kuidas on teised talitanud minevikus, sest kõige algsemad probleemid ei ole ju muutunud.

Siit võib fantaseerida edasi. Kui me tänapäeval nii sageli kohtame mässust keeldumist, isegi väga teatraalsel kujul, võib küsida, kas ei kätke see keeldumine ise teatavat mässu? Eestis on raske ette kujutada kontroversiaalsemat ja mässulisemat kirjanikku kui Kivisildnik; tema kollase ristiga raamatus seisab aga rida "minust pole enam mässajat". Vahest on keeldumine omamoodi silmamoondus? Vahest on kaudse repressiooni ühiskonnas algpunkti naasmine ometi võimalik, ainult et see peab kasutama kaudseid teid? 

Arutleda võib veel kaugemale, kui tuleme tagasi Kropotkini ja vastastikuse abi anarhilise idee juurde. Kristeva on näinud ühiskondliku sideme uuendajana mässu kui teatavat tagasipöördumist; Kropotkinil on evolutsiooni faktoriks vastastikune abi, mis vastandub riigi poolt soodustatavale "kitsarinnalisele individualismile". Neid kaht nägemust kõrvutades võiksime mõelda, kas need ei ole mitte ühitatavad - kas me ei võiks kujutleda mässu, mis ei alga mitte sümboolsetest kuulutustest, vaid tegelikust vastastikusest abist?

Seda formuleeringut peab täpsustama. Asi pole mitte selles, et "kollektiivne" mäss oleks iseenesest kuidagi parem või isegi efektiivsem "individuaalsest": individuaalne mäss võib olla palju konkreetsem, mõtestatum ja tulemusrikkam. Küsimus on pigem selles, kuidas toota normaliseerivas ühiskonnas piisaval määral loomulikku anarhiat, et võiks tekkida sümboolse või reaalse uuenemise tingimused. Ja tundub, et just Pjotr Kropotkini sajanditagused mõtisklused pakuvad selleks parima võimaliku lahenduse.

Iga spontaanne vastastikuse abi akt on normaliseerivas ja võltsitavas ühiskonnas mässuline tegu. Süsteem ise on sellest ammugi aru saanud (jälgitagu pingutusi, mida tehakse vaimsete produktide vaba kopeerimise ja vahetuse tõkestamiseks, nimetades seda "intellektuaalse omandi kaitseks"; või kuidas püütakse sekkuda interneti töösse, et see ei muutuks anarhilise vastastikuse abi väljaks). Normaliseeriv või, nagu väljenduks Foucault, distsiplinaarne ühiskond funktsioneerib ainult indiviidide jätkuva üksteisest isoleerimise, atomiseerimise, distantseerimise kaudu: mis tahes otsene või loomulik tegu, mis astub ametlikult sätestatud individualismi piiridest üle, on juba samm süsteemi riknemise suunas. Hüpertroofsel ja ülespiitsutatud individualismil põhineb kogu "edukuse kapitalism", meedia ülemvõim ja väljatõukamishirmu loogika.

Pole aga midagi lihtsamat kui pakkuda öömaja küllatulnud sõbrale, laenata tuttavatele raamatuid või kopeerida neile programme. Osta oma toiduained turult, mitte poest (turu peale ihub süsteem mõistagi hammast). Tugevdada oma loomuliku kogukonna piires kõiki vastastikuse abi sidemeid: kui miski peaks ühiskonnas halvenema, on sellest alati ainult kasu, ja paranemise korral on sellest ainult kasu.

Ära kuula poliitikuid, pankureid ja ajakirjanikke. Kuula oma ligimest, tema on su tegelik poliitika. Vastastikune abi on anarhia; anarhia ongi vastastikune abi.






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint