Nauru






1798. aastal avastas inglise mereröövlikapten John Fearn Mikroneesias, peaaegu ekvaatoril tibatillukese, Kihnust pisut suurema, aga tihedalt asustatud saare, kus elasid koos 12 eri hõimu paarituhande elanikuga. Toime tulid nad väga hästi, kasvatasid kookost, pandanust ja ookeanikalu, keda nad olid aretanud magedat vett taluma ja lagoonidesse ümber asustanud. Kuna saar oli paradiislik, panid inglased talle nimeks Pleasant Island. Kohalikud ise kutsusid oma saart Naoeroks, mis hiljem inglaste poolt Nauruks mugandati. Aastal 1900 tuli saarele suur häda. Avastati, et saar koosneb suures osas fosforiidist ja suurriigid hakkasid Nauru vastu elavat huvi tundma.

Fosforiidikaevandamine algas 1905. Algul tegid seda sakslased. Pärast esimest maailmasõda Austraalia. Siis inglismaa. II maailmasõjas okupeerisid saare Jaapanlased. Pärast sõda jagati saart Austraalia ja Uus-Meremaa vahel. Praegu istuvad saarekese seljas oma huvide ja ultimaatumitega nii Austraalia, Hiina kui Vene maffia.

Ajutise iseseisvuse saavutas Nauru 1968. aastal, siis kui fosforiidikaevandamise keskkonnakahju oli juba pöördumatu ja varud ammendumas. Kümmekond aastat nautis saareriik heaolu. Riigi sissetulek elaniku kohta oli maailma kõrgemaid. Kodanikud ei pidanud maksma makse ja teatud osa fosforiidisissetulekutest salvestati Nauru Fosfaaditulude Fondi, et tagada mõnus elu ka pärast varude ammendumist.

Paraku nii ei läinud. 90ndatel selgus, et otsas on nii fosforiit kui ka Fosfaaditulude Fond, mille riigitegelastest varganäod olid tühjaks teinud. Ainukese väljapääsuna paistis maksuparadiis, rahapesumaja ja kodakondsuse müümine kurjategijatele. Selle sammuga satuti sõltuvusse Hiinast ja Vene maffiast, pealegi panid rahvusvahelised organisatsioonid rahapesumaja peagi kinni.

Praegu on Nauru täielikult laostunud ja elatub Austraalia abirahadest, mille eest tuleb majutada tohutut hulka Austraalia kodakondsuse taotlejaid koos nende sotsiaalprobleemidega. Saare ökoloogilised ja majanduslikud ressursid on hävitatud, mürgitatud on korallriffide elustik ja hulk ümbritsevat ookeani. Põgusate heaoluaastate pärandina on 90% elanikkonnast kliiniliselt ülekaalulised ja kannatavad spetsiifiliste hädade käes nagu diabeet, mille levik on maailma kõrgeim.

Fosforiidisõja ajal tõid mõned ideoloogid iseseisvat ja rahas kümblevat Naurut Eestile eeskujuks, arvates, et fosforiiti tuleks kaevandada, aga Eesti peaks olema isemajandav ja raha omale ise põske pistma. Et need tegelased olid poliitilised kameeleonid, jäi sellest doktriinist alles vaid Isemajandav Eesti, aga maa segikaevamise mõte ise jäi tuha alla hõõguma.

Nüüd on see tuhk Eesti Vabariigis jälle liikvele läinud. Plastmasskammid põlevad kahel otsal korraga. Plaan on põlevkivikaevandamist kolmekordistada, et toota põlevkiviõli ja surfata naftahindade tõusu lainel.

Põhjaveeprobleemid Eestis on juba praegu teravad, eriti kirdes. Kui me kolmekordistame põlevkivikaevandamise näol oma esmast põhjaveeriski, ei tähenda see seda, et põhjavee probleemid üksnes kolmekordistuvad. Nad astenduvad. Narrid põldu 1 kord, narrib põld sind 9 korda vastu.

Plaan on küüditada 3 valla elanikkond ja nende territoorium täies mahus segi pöörata. Kas keegi suudab arvutada selle tragöödia hinda? Kas keegi suudab hinnata majanduslikku pöörist, mis leiab aset siis, kui elektrihind Eestis kallineb. Ja ta kallineb kindlasti, sest põlevkiviõli tootmine on kasumlikum kui elektri tootmine.

Kavandatavas mahus põlevkiviõli tootmine annaks kasumit 3-4 miljardit krooni aastas. Samas mahus põlevkivi kaevandamata jätmine ja Kyoto protokollide alusel kasutamata CO2 kvoodi eest raha kasseerimine annaks kasumit 6,5 miljardit krooni aastas, mis oleks kogu ühiskonna raha, mida saaks investeerida taastuvenergeetikasse ja hajavõrkudesse.

Skeem on lihtne. Paar poliitiliselt seotud äriühingut kavatsevad varastada igalt eesti elanikult umbes 4500 krooni aastas ja jätta sellest röövist tulenevad ökoloogilised, sotsiaalsed ja  majanduslikud probleemid maksumaksjate kaela.

Mina ei ole sellega nõus ja ma kutsun kõiki kaasmaalasi üles vastuhakule. Vastuhakk peab olema otsustav ja terav nagu oli fosforiidisõda. Eesti Vabariigi kodanikuna ma nõuan
Esiteks otse- või osalusdemokraatlikku menetlust meid kõiki puudutavates küsimustes mis tähendab üksikisiku õigust referendumi algatamiseks.
Teiseks nõuan ma riigi energiapoliitika otsustavat ümberstruktureerimist taastuvenergiate ja lokaalvõrkude kasuks. 

 

Peeter Laurits

13.09.2006






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint