Kütioru vaadete vabanemine




Möödunud laupäeval leidis Kütioru Avatud Ateljees aset aruandmine tehtud töödest. Kuulajaiks-vaatajaiks oli kitsam ring sõpru ja naabreid, millesse oli end kummati poetanud ka vabariigi kesksete päeva- ja nädalalehtede esindajaid. Jutt oli lühike ja küsimusi esitati vähe, sest kõik oli niigi silmaga näha. Peeter laurits juhatas nappide kommentaaride saatel huvilisi läbi metsade, üle ojade ja niitude järgmiste vaatamisväärsuste juurde.
Avatud Ateljee nimetus on iseenesest eksitanud paljusid turiste valimatul kellaajal taluõuele marssima ja valjuhäälselt teenindamist nõudma. Ilmselt see ajendaski Lauritsat sissejuhatavas kõnes mitu korda rõhutama, et Kütioru Avatud Ateljee on avatud vaid uutele ideedele ja mitte turistidele, kes vaegmõtlemisest vaevatuina ilusalt looduselt midagi uut ja huvitavat nõuavad. Antakse vaid neile, kes ise annavad.
Kunstnikuks olemise piirid on Peetrile ilmselt ammu kitsaks jäänud, see mõistegi - kunst - kõlab Kütiorus kuidagi kitsarinnaliselt. Koos Leeloga on nad läinud kesk ilma ja inimesi, mis teisisõnu ei tähenda muud kui seda, et nad on sattunud objektiivi teise otsa ja jäävad nüüd ise pildile. Nüüd on nad ise muretaigen, millest kerkib ja kosub noor kultuurimõte. Kütioru Avatud Ateljee on saanud suviseks toimumispaigaks koduloolistele kogunemistele ja keskkonnauuringutele, kaasaegsele kunstile, muusikale, moderntantsule ja rahvaluulele, keraamika, fennougristika ja etnograafia suvekoolidele ning lõppeks kõige selle värvumisele uueks ilmaks ja inimesteks. Ja see uus ilm Võrumaa metsas on rahvusvaheline, ulatudes hetkel New Yorgist kuni Mordvani. Mõned aastad tagasi moesõnaks kerkinud interdistsiplinaarsus ei tähenda ju muud kui erialateadmiste ja erioskuste taasliitmist uueks maailmapildiks. Kolme tegutsemisaastaga on Laurits veennud paljusid, et tal on sellega tõsi taga ning ta on tõusnud lugupeetud inimeseks nii kodukandi patriootide kui rahvusvaheliste ilmarändurite hulgas. Avatuse ideele on väljundiks olnud näitused, filmid, multimeediaetendused, maalilaagrid, suveülikoolid, kontserdid, konverentsid, trükised, seminarid.
Kõigest sellest on lahutamatu sel aastal rajamisele tulnud Kütioru maakunstirada. Loomulikult on Laurits teadlik maakunsti mõiste tähendusest 1960. aastate lõpul, mil jahtuvas modernismivaimustuses üritati looduse palgele maalida industriaalset esteetikat, pintsliks ekskavaator ja paletiks kallurauto. See teadmine ei sega Kütioru ateljee peremeest sama nimetuse all ajamast vastupidise suunitlusega asja. Tema ei ürita loodusele inimese nägu anda, pigem vastupidi, ta loob hoopis inimest looduse näo järgi. Inimest otsiva Diogenesena kogub ta Kütiorgu atraktsioone, mis manavad igas külastajas esile nüüdseks juba eluliselt tähtsat ökoloogilist teadlikkust ja aupaklikkust. Tal on selleks ka isiklik põhjus, ta on iga päev tunnistajaks Kütioru lõunaotsa nõlvade erodeerumisele, mis sai alguse lageraiega samas asuva suusamotelli rajamisel.
Keskkonnatööde avalöögi tegi mullu sügisel eesti skulptor Kalle Pruuden, kes püstitas Avatud Ateljee väravasse “Sõnajalaspiraali”, taeva poole lahtirulluva võrekonstruktsiooni, mis aja jooksul kassitappu mattub ning seega igal aastal oma vormi täiendab nagu kasvav puu. Tänavu suve hakul sai valmis saksa kunstniku Anke Mellini töö, kes rajas Igimäe tippu vaateorni, kooritud palkidest kokku tapitud pisikese masaja ehituse, millel inimese mõõt ja otstarbeks Koloreino järve imetlemine Kütioru rüpes. Mellini teos inspireeris omakorda Tartu tudengite looduskaitserühma vabastama mainitud vaade pealekasvanud võsast ja lepistikust, mis vähenenud maakasutuse aegu igal pool peale on tunginud. “Vaadete vabastamine” on üks nende programmilisi eesmärke, mille teostamiseks Ameerika loodusfondist ka rahatuge saadud. Sünergia on Kütiorus lihaks saanud - ka järgmised kunstnikud/tegijad on tahtnud eelkõige loodusega kaasa kõlada. see kammertoon on ette antud kõigile, kes Kütiorus väge otsivad ja enda mana siin laiali laotavad.
Juulis-augustis ehitas inglise skulptor Paul Rodgers Kütioru kuusikusse inimese pesakasti, mille pealkiri ja otstarve on üks. Seetõttu on ka narr seda ehitist jutumärkides ära märkida, nagu ka Mellini vaatetorni, mis annaks neile kitsalt kunstiobjektilise tähenduse. See aga pole asja mõte. Ersamordva skulptor Pjotr Rjabov, kolmas kunstnik, kes sel suvel Kütiorgu märgi maha jättis, ei vaeva end samuti vahetegemisega kunsti ja elu, traditsiooni ja kaasaja vahel. Talle, tootemkujude ja kaitselmuste meisterlikule nikerdajale, on kõik alati üks ja seesama olnud - alati on inimeste kojad kaitsvat mana vajanud ja seda on Rjabov ka Kütiorgu toonud. Peeter Laurit plaanib sarnase kaitsva kaanega katta kogu keskkonna ning säästliku, ökoloogilise eluviisi propageerijana avada järgmine 21. sajand. Koostöös Stockholmi Keskkonnainstituudiga on hetkel koostamisel kogumik “Eesti 21. sajandil”.
Nägin ise, et Kütiorust avaneb avaram ja laiem vaade tulevikku kui minu kontori aknast Vabaduse väljakul.



Galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint