7 Metskitste päev

Mustad lumepilved katavad kõik, ristivad ennast ööks ja reedavad pimeduses oma lume. Tallinnas on lumetorm, siin ei ole peale pilvede miskit, ainult sügav pimedus. Mina reedan lume kollasega. Kui ma rõdult alla kusemas käin, ei näe ma midagi, ainult kuulen ehmunud metskitste klõbinat keltsal. Hommikul on õu täis minu kollaseid laike ja metskitste pabulaid. Leelo vedas sügisel 8 kärutäit õunu hunnikusse, kitsed neid nüüd söövad ja situvad. Situdes ajavad nad oma saba püsti. See on kena. Kämbla pikkune. Nende tagumikud on väga ilusad. Isastel neerukujulised. Emastel südamekujulised, aga tagurpidi. Nagu poti ilma sabata. Aga neil on saba ja naba. 

Ma vaatan nende naba igal hommikul kui valgeks läheb. Ja vaatan keset päeva, keset ööd. Nad ei karda enam midagi, hulguvad mööda õue nagu faunid. Neil on hea meel, et Kongo ära suri, nüüd nad ei pea enam pabistama. Minul on kurb, et Kongo ära suri. Nad ei oleks Kongo pärast pidand pabistama. Kongo armastas neid. Nad on ise nagu Kongo. Ma tahaks neid paitada ja hellitada, patsutada ja poputada. Nad on toredamad kui inimesed, tundlikumad, kui Ameerika tankid Bagdadis. Tankid näevad soojust läbi seina, sihivad sinnapoole, kitsed ei sihi, vaatame tõtt.



7 aprill 2003
Peeter






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint