9 Heldede vanaisa öö

    Kütiorus oli Kunstiakadeemia fototudengite dokumentalistika praktikum. Tudengid elasid üleval suusamajas, päeval pildistasid Lasva valla elu, õhtuti analüüsiti pilte ja jagati järgmise päeva objekte laiali. Petu ja Tom olid õpetajad.
            Reedel tulid nad mäe pealt koju kell neli öösel. Läksid kööki sööma. Natukese aja pärast kostis öisest pimedusest plartsatus ja võigas röögatus. Koer haukus, saatsin ta õue asja uurima.  Mõne aja pärast käis kolin ja purjus häälemölin ukse taga. Koer oli vait, ju ta siis tulijat tundis. Petu ja Tom lõpetasid oma öise eine ja läksid õue vaatama. Tegemist oli Helde vanamehega Andsumäelt. Oli trüginud ateljeesse, lõugas, hüples, laamendas. Ise üleni märg ja porine. Oli suures viina- ja suitsunäljas baari poole kaperdanud, et Endli käest koormist nuruda, Endli idanõlv ju tema maa peal. Viina ei olevat saand, siis kaperdanud mäest alla, kukkunud täiega tükkis ojja, mitu korda porri, kaotanud ära oma prillid ja mütsi.
            Kalve olevat võtnud vikati, vikatiga ta riidest lahti lõiganud, selga andnud enda kampsuni, Patrick Collertoni heledad püksid ja peale minu kollase talvekasuka, jalga Peetri kirsad. Läksin ka välja. Vanamees kargas ja õiendas, et poisid ei anna talle suitsu ja kükitas siis maha nagu situks.
            Pakkisime märjad riided  kilekotti, andsime vanamehele näpu vahele ja käskisime tal koju minna. Vanamees ei läinud, tõmbles ja laamendas edasi. Kalve nõudis kähiseval sosinal (tal oli juba mitmendat päeva hääl ära), et kutsutaks politsei, mida ka tehti. Kalve seletas, et kui see fakt nüüd kõigist lehtedest läbi käib, siis ei tule siia enam keegi niiviisi laamendama.
            Petu ja Tom tulid tuppa. Kalve seletas - ikka kähiseval sosinal - et nüüd on vanameest tundemärkide järgi väga lihtne tuvastada  (Patricu püksid ja minu kollane kasukas). Kalve õpetas meid, mida me peame politseinikele rääkima: et vanamees nõudis  kuivi riideid ja üldse muutis ta oma “legendis” kõiki seiku. Petu oli kohutavalt unine, mina vihane nende kõigi peale. Taustaks kostis õuest nii umbes kümmekond minutit laamendamist, siis saabus vaikus. Kalve läks vaatama, tuli tagasi ja kähises, et vanamees on punuma pistnud ja et järgmine kord tuleb vanamees köide siduda, et ta ei saaks ära põgeneda.
            Siis saabusid politseinikud. Kongo ei olnud selliseid inimesi varem näinud ja tormas neile peale. Mehed pidid teda nuiaga eemale peletama. Pilt, mis politseinikele avanes, oli parasjagu tobe: kaks täisjõus noort meest ning tegus ja tige hundikoer ning väidetavalt laamendav joodik, kes on aga kadunud. Kuna - õnneks - oli Kalvel hääl ära, siis ei saanud ta politseinikele oma legendi ette kanda. Kuulsin, kuidas Petu piinlikkusest väriseval häälel seletas, et ei, otseselt just midagi ära ei lõhkunud, et oli vist keegi mees Antsukülast, ei, täpselt ei tea, üleval on tudengid, et meie mures, et ehk läks neid kiusama jmt.
            Hommikul käskis Kalve mul politseisse helistada ja neid tänada ja küsida kas nad said vanamehe kätte. Ma ei helistanud, ei tänanud ja ei küsinud ja turtsusin, et politsei kutsumine oli tobe ja nüüdne helistamine oleks veel tobedam. Kalve kähises vihaselt, et mul ei olevat õiget arusaamist, kuna tuleb politsei kutsuda ja kuidas tuleb politseinikega käituda.
            Helde vanamehe kummikud kuivavad endiselt ateljee ees redelil.
Leelo
                                                9. aprill 99





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint