1 Olematu päev

Väga paeluv oleks analüüsida Eero artikli prelüüdi, kus ta väidab ja hiljem ka kirjeldab, mismoodi mind ei ole olemas. See oleks tuttav tunne. Seisaks peegli ees ja imestaks, miks ma ennast ei näe. Õlad peaksid olema ja pea ja selle küljes nägu. Mingi ilme peaks näo peal olema. Õlgade küljest peaksid rippuma kere ja käed. Jalad? Jalad valutavad, aga mitte midagi ei ole näha. Kui ma oleksin Magritte, siis oleks näha vähemalt kaabu. Oktoober. Aga näha on ainult raamaturiiul, mida mu keha peaks varjama, ent mille läbilugemata seljad Eero viisakalt naeratades lahti nööbib. Jalgu ei ole, kere ega käsi ega õlgu, mille küljes nad rippuma peaksid, ei ole. Pead ei ole ja ilmet ei ole. Üsna ilmetu nägu. Mõnikord taipan, et näen unes ennast, kes ennast peeglisse vaatab. Sellepärast ei näe. Mõnikord olen lihtsalt näo rohu sisse tukkuma jätnud ja ära unustanud kus vaim kondab. Tihemini neelab mind edenematu töö, mõttetustele kuju andmine, neelab arvutisse nagu laukasse. Sõrmed klõbistavad loidu takti, meel hulgub riidekappe pidi. Vaatab kleitide ja palitute vahele ja vaatab peeglisse. Mis meelt on meel? Miks meel ei vaata enda sisse? Miks liigendab ja klapib kõiksusi?
(When drunks have hard times, they mostly do, they occasionally miss some cash for booze. So they cooperate in the neigbourhood of the drug store and each would invest his or her share. The chosen one would purchase the good and keep his or her eye on sound distribution of the liquid. I.e. each participant should get some of the promised liquid proportionally to his or her share. This politoeconomical principle of purchase and distribution stands for estonian verb “klappimine”.)
Ma mõtlesin nüüd kogemata välja pildi “Meel mõtleb ennast olevaks ja olematuks”. Hasso istub seal kus ta enamasti istub. Väikese maja trepil. Roostevabast terasest sääseõlipits ei ole kaadrist välja ununenud ja levitab nälginud värvidest kaadrisse metalseid arabeske. Hasso vaatab orgu. Mina vaatan teda profiilis. Väikese maja trepi kõrval kasvatab liiliapõõsas oranzhisid õisi. Hasso aga vaatab hoopiski tumerohelist kurerehapõõsast, mis kasvatab ühte oranzhi liiliaõit. Alati kasvatab see kurereha ühe liiliaõie, kui Hasso tahab sääseõli maitsta ja teda vaadata.
Ma peaksin novembrikuuks riputama näituse “Veeuputus” Bratislavasse, aga seal on praegu Al Qaida tahtel veeuputus ja Havi käsulauad ei ütle, kas oktoobriks Bratislavast enam midagi järel on. 



18 aug 2002
Peeter Laurits






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint