17 Suusabaasi öö

Tänu sellele, et Välla baar oli kinni, läksime üleskorrusele numbrituppa, kuna sealt kostus hääli, helisi. Igal pool olid lademes sõjaväelise väljanägemisega Eesti palgasõdurid rahuvalvekorpusest. Magasid üksteise otsas, suud pärani. (Kõik magadeski väga purjus. Osadel jooksis ila suust välja.)
Mart Süda oli ka kaasas. Üks mees oli üleval ja pakkus meile viinapudelit kaasa, kus oli hiljem selgus sees soolavesi.
Hakkasin kohe relvadest rääkima. Arutasime erinevaid automaatrelvade omadusi. Valetasin, et tunnen Galashnikovi isiklikult. (Isa sõber, kosmoseuuringute keskusest, nad jäid uskuma. (Autoriteet tõusis.)) Üks, kes üles tõusis, tõestas, et tal ka militaarsed geenid. Rääkisin paarist terrorinipist (50 % väljamõeldist). Neil oli kaasas suur kast hapukurke, mida ma jutu jooksul umbes kaks kilogrammi ära sõin.
Siis hakkasin psühhotroonsetest relvadest rääkima ja mis põhiline, plaatinanõelakestest, mis läbi saapa taldade vereringesse lähevad, kuni nende hulk on nii suur, et tekib tromb.
Nad ütlesid, et ma valetan, et olen kunstnik. Kahtlustasid, et olen relvainstruktor. Enamuses neid asju, mis ma uutest relvadest rääkisin, nad ei teadnud ja hakkasid mind ja mu juttu kartma. Põhivestluskaaslane ütles, et tuleb rahuvalveüksusest kohe ära. Teised (olid vahepeal ka kuulama tulnud) vangutasid ka päid. Hakkas valgenema, läksime ära.




Toomas Kalve
17. august, 1997





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint