19 Lõputu Paasapäev

Täna hommikul läksid Petu ja Lisa ja David ja Tom ja Mart Obinitsa surnuaiale paasapäevale. “Sääl süvväs kah matuste pääl,” seletas Milde eile. Hiljem ütles Tom, et arheoloogid - nagu setudki - nimetavad haudu matusteks.
Päev tuli väga palav. Panin puid riita ja siis lõhkusin uusi puid ja panin neid muudkui poolsõõris virna ümber lõhkumispaku. Tambet ja Ippolit olid ligiduses. Kass liikus puuriita pidi ja toppis ennast iga puu alla, mida tahtsin kohale sobitada. Siis keeras ennast riidaluku peale pikali ja oli kuninglikult ülbe. Viisin ta jalust ära voodisse magama. Jäigi magama.
Tambet rääkis, kuidas nad hakkavad Priidikuga tehismaailma rajama, kus kõik on nii nagu vanasti. See tähendas, et see maailm on kupli all - et saaks ise kliimat ja loodusnähtusi (näiteks kaks erivärvilist päikest ja kolm kuud jmt) planeerida. Ja et korraga segamini on ürgaeg ja keskaeg ja kääbikute mõnusad hubased koopad ja päkapike maaalused suured rajatised ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Mina arvasin, et kõlab nagu enneolematu lõbustuspark. Tambet võttis mu määratlust stoilise leebusega teatavaks ja seletas, et kui kellegi vihmaloitsu peale hakkabki vihma sadama, et see siis tõstab selle inimese eneseusku. Lõpuks jõudsime riigikorra ja kurikaelte karistamise küsimusteni. Ja kõige lõpuks jõudsime hoopis Kütioru rituaalide arutamiseni ja Tambet läkski neid arvutisse kirja panema (kui puud said lõhutud, siis kirjutasin mina enda variandid samadest asjadest sulgudesse alla).
Vedelesin trepi peal ja vaatasin päikese vajumist. Eemal laulsid kured nagu igal õhtul. Paasapäevalised polnud ikka veel tagasi.



Leelo
19. august 1997





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint