2 Savipäev

Reede hommik algas mõnusa surinaga kätes. Savi kutsus ennast voolima ja näppudele oli see kui uue elu andmine. Päikese soojuses hakkasin ennast tundma ahjuna ja õige pea mätsisin ma ka ennast kergelt saviga kokku. Omamoodi kehamaaling sai, tunne oli seejuures ääretult meeldiv ja erutav. Proovisin erinevaid viise õõnesvormide valmistamiseks, saviplaadi keeramine pudeli ümber tundus liialt igav, kuid õnneks oli see tunne petlik. Kiirelt valmis saadud vormi oli hiljem kõige parem edasi töödelda. Kaido näitas lusikapoleeri, mõnus närve rahustav nikitsemine. Ta tegi seda vist küll mitu tundi ja nakatas oma rahulike ja kindlate lusikaliigutustega peagi ka mind. Kahju, et varem ei proovinud, paljud esemed ei kannatanud enam poleerimist, olid teised juba liialt kuivad. Istusin ühe tassiga õhtuses söögilauas ja muudkui nühkisin, süüa ei raatsinudki. Keraamikud läksid ööseks Võrru tantsima, nende asemel tulid Tõnu ja Kert oma pisitütrega. Laupäeva hommikul kiirustasin einega ja asusin kohe savi kallale (fotografeerimine, mille pärast ma siia tegelikult tulnud olin jäi unarusse - uus hobi oli hetkel tugevama auraga). Olin öösel näinud unes vaagnat, selliste palli laadsete jalgadega ja keskel asetseva käepärase sangaga. Osalt tuli selle tegemise mõte ka Leelo reedeõhtusest ohkest, et tal endal midagi aega teha ei olnud. Õhin oli suur aga sanga jätsin siiski välja, muus osas sai vaagen enam vähem unepildi sarnane. Rahvast liigub siin Orus meeletult palju, osad neist sulanduvad kiiresti ümbritsevasse, paljudele jääb see vaid läbisõiduhooviks. Minuga on aga juhtunud üks koletu asi, ma pole siia mitte sulandunud vaid ära lahustunud ja iga uus päev süvendab seda tunnet. Aga võib olla on asjad hoopistükis vastupidised ja Org on lahustunud minus, mitte mina temas. Laupäeva õhtu ja samuti sellele järgnev öö on pühendatud ahju kütmisele. (Keraamik-neiud läksid jälle tantsima, seltskonda on aga lisandunud Aita- ajakirjanik Postimehest, puuskulptuuride meister Pjotr Rjabov mordvast ja Maanus Mikkeli naine koos saatjaskonnaga. Mingi kellani on koldeäärne rahvast täis ja müra on piisavalt suur, mitte, et lärmataks aga mõtteid on palju... Üks valges, maani kleidis neiu nõjatub ahju põiktalale ja tema selja tagant paistab mets päikseloojangu värvides. Jään teda imetlema ja püüan pildile saada. Romantilise väljanägemisega neiu kaob ja viib endaga kaasa peale inimeste ka uneleva tunde. Algab töine meeleolu. Ahju hingeelu tundma õppimine võtab küll mõningase aja kuid saabub siiski. Peeter toob korstna, esmapilgul näib see liialt väiksena aga oh imet see sobib sinna nagu valatult, hiljem, tõsi küll toru läbimõõt kahaneb ja see sajab mõni hetk peale kütmise lõpetamist alla. Ohtlikult Maanuse lähedale kukkus see hõõguv korsten. Maanus nägi hõõguva kerega korstnas ja sellest väljuvas tulelondis sõbralikku päkapikku, üht helendava mütsiga kuju metsapimeduses. Minu jaoks jäi ahi aga lohemaoks, kes oma pikkade tulekeeltega iseenda huuli nilpsab. Pühapäev möödub ootuses ja lootuses. Käin ülal nõlval mediteerimas ja teen mõned Taj Chi harjutused. Veider, aga siin tundub see mõttetu, selle järgi puudub otsene tarvidus, tasakaal tekib iseenest. Keraamikud lubavad mind Tallinna viia, ütlen ära, tahan veidi veel siinset õhku juua. Kiik paneb mind puhinal hingama, süda hakkab kiiremini peksma, see on ju kõigest üks kiik... Peeter näitab oma töid, Tambet näitab After Effects`ì. Siis lähen sauna. On öö ja õhus on elektrit, kanepisuitsu ja teepuu aure. Peagi olen üdini pehme. Lasen ennast Peetril ja Kaidol vihelda. Liiga erutav protseduur, tugevamad matsud toovad osa reaalsusest tagasi, kuid rahu on kaotatud. Proovin veel mullivanni, soe surin keres kestab. Las ta siis olla. Sel ööl ma und ei saagi, kõik meeled on liiga erksad ja valla. Org ja Savi on oma töö teinud, tunnen ennast ideaalselt vormitud savikujuna. 



Daisy Lappard
2. august 1999





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint