9 Ritsikate

Sellel suvel on see esimene öö, kus ma saan ritsikatega kahekesi olla. Mitmekesi see teeb? Kakud on veel ka, üks libises just üle õue, tume nagu pime. Ritsikaid on rohkem, neid on nii palju, et sirin joonistab rigisevaid kobaraid ja kärestikke. Nad summutavad arvuti müha ja printeri ägamise. Brian Eno võiks sellest und näha. Ritsikad öösel ei maga, nad on ülevad, muist all rohus, muist üleval pärnades. Miks neile pärnad meeldivad? Neid on nii palju, et kui mõni dirigent nad unisooniks, resonantsiks, tsivilisatsiooniks lõhuks, siis nad saeksid puruks aknaklaasid ja öö tungiks tubadesse. Nad ei taha dirigenti. Neil on omal tahe, neil on omal taktitunne.

Öö on vari. Varjud piiluvad tühjadesse tubadesse, rehe alla, raamaturiiulitesse, kustutavad tulesid ja sigarette. Arvuti televiisor hõõgub omaette kui ma varjude sabas käin. Printer ägab. Kärpseseened levitavad paberile oma varje. Põud ja pime. Kõik on näha ja midagi ei ole. Kuu on pesas. Päike niipea ei tõuse. Kes on vari?

Rääkisin Andres Rõhuga telefoni teel. Hasso pere sõitis ära. Imre lapsed sõitsid juba ammu ära, Jan Kaus ja Lauri Kitsnik ja Andro Küün oma naistega sõisid ära, Ruta jäi üheks ööks püstkotta ja läks ka, Evar sõitis ära, Eero Iavoinen ja Tuuli sõitsid ära, Leelo sõitis nendega koos Peeter Mudisti juurde. Ise ma hirmutasin hommikul kogemata Indrek Hirve kunagise naise ja tütre ära. Andres arvas, et mu suhtlemisvõimel on piirid. Kärpseid ma ei salli, neid ma togin Starcki disainitud lapatsiga, rõõmustan kui pihta saan. Homme tuleks koos endiste tudengitega minna Tohkri külla, endise tudengi Julia katsikule. Ta ostis Kütiorgu maja juba esimese praktikumi ajal ja poegis hiljaaegu. Aga ma ei lähe katsikule. Kuulan üksi, kuidas ritsikad tsivilisatsioonile õhukesi kirstulaudu saevad.

Ma ei saa suviti tööd teha. Liiga palju on siis Kütiorus tsivilisatsiooni kärpseid. Töö ei ole minu jaoks nii nagu vene keeles trud - raske, või rabota - orjus. Ka mitte nagu protestantliku kapitalismi ahne ekstaas. Ma ütleksin instaas, kui see ei oleks eelmise otsene vastand. Must auk oleks pisut täpsem, kui Stephen Hawking suudaks natukenegi seletada mis paistab teisel pool gravitatsioonihorisonti. Kõik see toimub mälu põhjas, heegeldustes, Mõrsjamäel ja Piusa koobastikes, taeva erootilistel ümarustel, Setude unenägudes, tsässonates ja vastu valgust.

Peeter Mudist otsustas oma kaheosalise teksti imeilusad pealkirjad, “sisse juhatamine” ja “vastu valgust” ümber muuta “sissejuhatamiseks” ja “kuulutamiseks”. Kas on see surija hirm kristlike tontide ees? Leelo sõitis Tallinnasse järgi küsima.

Evar Riitsaar sõidutas mind hiljaaegu setumaale, tee peal oli üks tsässon, Evar viis meid sinna sisse. Tsässonahaldjas mutt oli paks, rõõmus ja tore, juhatas, kust palgi vahelt me tsässona võtme leiame ja palus et me ta kõhna õe tagasi Obinitsa koju viiksime. Eelmisel päeval oli Mikitamäel Seto Kuningriigi päev olnud ja Obinitsa laulunaised polnud kõhna ühes võtnud, sest ta ennast ühtevalu purju joob. Mahajäetu, kuigi väga hästi laulda mõistab, oligi ennast hirmsasti purju joonud ja sokkis Tobrovasse paksu õe poole tulnud ahju peale kurba pohmakat magama. Läksime siis tsässonasse kuni paks kõhna üles kasis, vaatasime pühapilte. Hiljuti olid röövlid käinud - setumaa tsässonad on ju kenasti kaardi peal kirjas - ikoonid kaasa viinud. Alles olid ainult lilled altaril ja tikitud rätid seintel. Röövlid polnud kunstiasjatundjad, krabasid sajandialguse laiatarbeikoone. Väärtused olid alles, seintel rippus galeriijagu linikuid, kärpseseentega, rohutirtsudega, nokumoodi pühade mehikestega. Paks sai kõhna riidesse ja kamandas tsässonasse ka ebaleva Kristini. “Mine sina ka. Näe, kustuta koni siia. Viige nüüd mu õde ilusti koju.” Viisime ilusti. Vanamees oli väraval vastas. Tigeda näoga. Arvas, et Evar ta naise ära röövinud oli. 



9 aug 2002 
Peeter Laurits





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint