Esimese aasta Augusti päevad

Laupäev Tulemisepäev
Sõidan orgu. Laupäeva varahommik. Võrus kell üheksa. Pole kunagi varem olnud Võrus nii vara. Ostan omale seljakoti, kella ja elastiksideme. Seon väljaväänatud jalga sealsamas apteegis, proviisoriproua otsib mulle kääre, inimesed vaatavad mind arusaamatu pilguga. Buss orgu läheb alles mitme tunni pärast. Istun taksosse.
Seisan Wälla baari juures nõlvakul. Iga laskumise teistsugusus on oluline. Kõiki laskumisi tahaks ühekorraga meeles hoida, viimse virveni.
Suur kaste on maas. Valgus ühetasane. Õhk nagu allikavesi. Need on need olemised, mis meelde jäävad - visuaalselt, aistiliselt, ruumiliselt. Ja need on need olemised, kui tänutundega mõtled lapsepõlve võimalikkusele, ja et see kestab - samaväärse avatuse, kõik-on-võimalik-olekuga.
Õues vaikus, aga Herkki punane auto. Majast uhkab vastu unist norinat ja küljepööramisi. Koer lükkab mu pikali vastu ahjupealset. Trügin üleskorrusele. Nad magavad: sääseõline Petu, ja Jakub on veel alles. Jaanuse kirjut juuksetukka ei oska kohe taibata Jaanuseks.
Istun rehe all ja ootan, millal nad end jalule ajavad. Riburadapidi, nii kümneminutise intervalliga tulevad Johanna, Jakub, Lillu, Jaanus, Herrki, Anu, kõige lõpuks Peeter. Lapsed räägivad eelmise öö suurest sädemetega lõkketulest. Suured räägivad, et Avo olla käinud, purjus olnud, kurjaks saanud, Jaanuse peale röökinud, kirvest vastu kivi tagunud ja siis minema aetud. Traktorituled ei olla põlenud, võtnud siis taskulambi, lamp ühes käes ja teises rool, keset pilkast pimedust minema müdistanud. Ise ikka tulistvalu sõimates.
Petu sõidab Tallinnasse. Nädalaks. (Ja nädala pärast Saksamaale - aga sinna on veel aega.)

Pühapäev Esimene õhtu täiesti üksi
Käime Merilatega Piusal liivakoobastes. Rebasekirju liiv. Kuumus, kuumus, kuumus. Koobastikusuudmes hirmkülm. Kõikide põsed hakkavad tulipunaselt õhetama. Jakub ebaleb. Hoian tal käest ja samm-sammu haaval vean teda sügavamale koopasse. Uskumatult külm, hingematvalt pime. Lõdiseme üleni ja jookseme väga kiiresti välja päikese kätte.
Orus tagasi. Linnarahvas asutab minekule. Rühime mäest üles. Herkki tassib Johannat seljas. Ka Jakub läheb - et Kristi juba muretseb ja varsti on kool. Kallistame üksteist. Jakubist on saanud meie, minu ja Peetri ja Kütioru laps. Lehvitan neile ja jälle...
Jälle seisan üleval mäepeal ja algab laskumine ogu. Seekord jälle teisiti. Esimest korda päris üksi. Kõik läinud, ei kedagi tulemas. Longime koeraga aeglaselt allapoole. Äkki hakkab mul nii väga kiire õue jõudmisega. Pistan piki järsku mäenõlva allapoole punuma nagu Muumitroll. Koer haugub rõõmsalt ja jookseb mulle jalgu ja üritab mind jalast näksida. Jookseme sauna kaudu veel järsemat tõusu pidi üles ja naerame.
Koristan pikkamööda kõik külaliste jäljed minema. Teen tillukese tule ja keedan kuuma juua. Koer ja kass hoiavad tihedalt ligi. On väga vaikne ja hämar.
Pimedus tuleb kuidagi äkki. Ja pimedusega koos kerge ärevus. Natuke on hirm. Mõtlen, et pimedust ma ei karda ja loomi ka ei karda, et mida ma siis kardan. Panen majaukse riivi ja altukse ka.
Mets saab hääli täis ja see rahustab. Keskööks on tahevas tähesärast täidetud, kuu tõuseb ülemise puudeviiru latvade taha. Koer haugub vahel, öökull, keegi kakkudest või kes huikab. Ainsad mõtted üldse on vaid aeg-ajalt märkamised - näed´s, ma pole jälle tükk aega mitte millegi peale mõelnud. Lihtsalt olnud.

Esmaspäev Päev oru ja iseendaga
Mis imehea on orus ärgata. Nagu lapsepõlves - kõik on võimalik, kõik on korraga. Rõõm elus olemisest.
Ei söö enam. Tassin ojast sauna ette vett, panen päikese kätte soojenema. Sisalikud saunatrepil tõsavad pead, tõepoolest vahivad üle õla enne kui minema vingerdavad.
Vean aeglaselt puid ateljee akna alt nõlvalt üles õue. Ikka üks puu õue, oksad maha ja juppideks ja tüvi rehe alla. Ja siis järgmise puu järele. Ja jälle, ja jälle. Higi niriseb silmadesse ja suhu. Füüsiline jõuetus või rammestus on väga meeldiv. Ütlemata rahulik ja - õ i g e on olla.
Org on juba loojangupäikeses. Võtan end riidest lahti ja lähen paljalt alla sauna juurde. Päikesesoe vesi. Vee ja loojuva päikese mõnus puudutus, pisut jahe. Ronin alasti nõlvast üles.
Justkui oleksin ennast niimodi kaitsetult ja usaldavalt oru meelevalda andnud. Päike langeb rehe alla tsori poolt. Õhk väreleb. Valgused on soojad, kuldse kumaga. Päev on nagu seksuaalrituaal oruga.
Istun suure laua ääres ja uurin Võrumaa kaarti. Õpin natuke itaalia keelt. Teen seda, mida teen, mõtlen seda, mida teen. Päev läbi. Ei mingeid uitmõtteid. Mitte millegi muuga seotuid. Milline imetabaselt hea kogemus!
Pimedus tuleb jälle äkki. Klistiir on tehtud ja vastik on. Ärevus poeb keresse ja meeltesse. Nagu eelmisel õhtul - rahunen maha alles siis, kui tähed tugevalt juba siravad, öölinnud kärarikkalt jahti peavad ja kuu tulekut hakkab puude tagant tunda olema.


Teisipäev Päev herilastega
Ärkan paistes näoga. Enesetunne on räbal. Janu rebib sisikonda. Koperdan rehe all ja saan nõelata herilase käest. Lihtsalt lendab vastu käsivart ja torkab. Lähen kiiresti paiste.
Hommikul käin Kongoga autokaupluses, et Kongole miskit putru tuua. Ostan külatüdrukutele jäätist, lobiseme teepervel. Tagasi lonkides saan herilaselt jälle nõelata. Ja jälle nii, et herilane lendab lihtsalt vastu külge ja torkab.
Õhtupoolikul tuletab paistes käsi meelde, et lubasin ju keldri peale herilasepessa mingit sodi lasta. Langen ise selle ohvriks - magu tõmbub oksekrampidesse, aga välja tulemas pole midagi. Öögin nõlvakul ja pingutan ennast, et mitte sinnasamma herilasepesa ette minestada.
Külm vesi on joomiseks liiga külm. Hammas valutab. Üritan tuld teha. Lõkkesuits tekitab uue oksendushoo. Mõtlen lausete kaupa: et kui hakkab vihma sadama; et kui on vaja tuld teha; et maja on liiga tolmune, et rehe all on liiga tolmune. Loobun oma paastumõtetest.
Söön ära ühe porgandi ja jagan kurgi kassiga pooleks. Kohe hakkab parem. Söön ära teise porgandi ja jagan teise kurgi kassiga pooleks.
Dolce far niente.



Kolmapäev Dolce far niente
Kraadiklaas näitab 32 kraadi. Päikesesära on itaalialik. Tuleme Kongoga Urve poolt piima järelt. Vasakut kätt nõlvakul võetakse puid. Väike kribal vanamees kepsleb keset teed. Hõikan tere, jõudu. Vanamees üritab koera silitada ja hõikab vastu “Seod pin´i ma jo tiia´ kül´”.
Mul on ühes käes piimanõu ja teises see Avo käest tagasi võetud suur punane taskulamp. Vanamees itsitab: “Hää, et sul lamp üten om, näet mõtsa all kävve.” Ja sama hingetõmbega teatab et “A pini nimme ei mäleta inämp´.” Ma siis tuletan meelde: et Kongo - ja et keda ma Kongole tutvustada võin? Vanamees hakkab naeru kõhistama. Mina naeran ka ja ütlen, et tulgu aga alla vett otsima, kui töömeestel janu tuleb.
Kõigepealt tuleb vihm. Pöörane tuul. Tuul, taevaste tuul, tule alla... Panen üleval unkaauke kinni. Jookseme üle õue koeraga ateljeesse. Selle lühikese jooksuga mõlemad läbimärjad. Ja selle lühikese ärakäiguga väikestest akendest vihm sisse peksnud. Laud märg ja mu itaaliakeele grammatikapaberid loetamatud käkrad. Kirjuta veel tindiga.
Org aurab. Päike paistab madalalt. Teadvusekaotuseni värske. Tunnen end õnnelikuna. Vaid üksainus soov - et meile oleks antud aega - Kütioru jaoks, üksteise jaoks, armastuseks üldse.
Dolce far niente.


Teen rehe all tuld, kui väike vanamees vihmamärga teed pidi libisedes alla kepsleb. Käed kinni seotud valge nartsuga, kolmeliitrine purk näpu vahel, nimeks Vello Nassar, naaber paar kilomeetrit kirde poolt, ümberkaudne mets tema oma. Istub paku otsas ja muudkui patrab. Tubli tund aega padranud, avastab äkki, et ka mina kogu aeg ju võru murdes räägin. Nad kõik avastavad seda mitte enne, kui alles natukese aja pärast.
Küsib, et kas ma ei karda üksinda. Tunnistan, et kardan ikka küll ja ei saa aru mida, et vist pahasid joodikuid. Tema pilkab rõõmsalt, et ükski tüüp ei viitsi öösel mööda nõlvu üles kakerdada.
Valu seljas närb endisest tugevamalt. Igat pidi on valus olla.
Justkui aimates järgnevaid päevi, otsin üles kõik valuvaigistid, Patricu ja Adami poolt mahajäetud salvi ja viieliitrise veekanistri vean tuppa laua peale. Vaatan üle söögivarud. Merilate minekust on jäänud leiba. Keedan ube, mis ema juurest kaasa võetud. Kass kerib hämarikus ennast paku kitsa seljatoe peale kokku. Koer toob oma kondi rehe alla. Seisab neljal jalal püsti, järab konti, põsk vastu maad - ise ikka neljal jalal püsti. Kass kräunub ja muudkui kraabib mind, kuni lõpuks taipan, et ta tahab ube. Annan. Sööb ära. Annan veel. Sööb jälle kõik ära.
Kass tuleb majja magama. Üle pika aja. Vedeleb oma sõidukastis - poolenisti sees, poolenisti väljas.



Neljapäev Päev naabrite ja akordioniga
Ärkan varakult ja valu seljas varjutab ilusa hommiku. Koperdan rehe alla. Tahan tuld teha, aga valu veab vasakule krõnksu. Tuleb Holsta Toomas. Ütleb, et Võrru arsti juurde pole küll mõtet minna. Et seal saab ainult sõimata, ei muud.
Määrin end Patricust ja Adamist jäänud salviga, panen musta kampsuni selga ja istun õues päikese käes, et selga võimalikult soojaks saada. Kraadiklaas näitab 30°.
Lähen väikese punase pangega allikale vett tooma. Ei jaksa sedasama pangegi üles tuua. Ei ennastki eriti kebjalt. Ülejäänud päeva veedan voodis üritades natukegi magada.
Koer haugub tigedalt. Keegi hüüab. Riidesse panemine võtab oma kümmekond minutit. Urve seisab õues, piimapurk kotis. Koer seisab trepi ja Urve vahel ja uriseb.
Oleme rehe all. Urve ütleb, et laupäeval võtavad kartuleid, et kas tulen ka. Siis sõidavad Nassar ja metsamehed õue peale. Niipea, kui näen akordionit, läheb tuju äkki väga heaks. Urve hakkab pooljooksuga kohe ära minema. Tutvustan neid Nassariga - elavad viis kilomeetrit vahet ja üksteist ei tunne!
Üks metsameestest on üks nendest, kes omal ajal Eetla teed ehitasid. Näitan neile, kus kirves ja puud ja käsin neil endil tuld teha. Nassar ütleb, et tema vaatab joomise järgi ja et kõik kombes oleks. Naerame kahekesi. Tümikate nimesid ei saagi teada, sest nad arvavad, et arvaku ma ise nimed ära.
Enamiku viineritest saab koer omale, sest tümikad otsustavad temaga igks juhuks sõbrad olla.
Akordion sobib rehe alla oivaliselt. Nassar räägib vahepeal nii kiiresti, et sõnad lähevad suus segamin. Hakkab suisa karglema suurest ärevusest ja tahtmisest hästi palju korraga öelda. Tümikad arvavad, et ma olen üks veidrik - teeb lõkke peal süüa. Et ükski normaalne inimene ei tuleks sellise asja peale. Paistab, et nemad ei tule ü l d s e mitte millegi peale. Kui viinapudel tühjaks saab, tõusevad tümikad ka omavahel sõnagi vahetamata nagu üks mees korraga püsti, lähevad ja istuvad autosse. Nassar patrab edasi, Ilmar mängib pilli edasi, tümikad istuvad õue peal autos edasi.
Püsin keset tuksuvat ööd vaid vaevu püsti. Tähti langeb.


Reede, laupäev Päev linnapiigadega
On ainult valu. Valu on kohast üle. Tagantjärgi võin taibata selle kogemuse olulisust. Üksi keset orgu, tsivilisatsiooni võimalusteta. Puhas, alasti, kaitsetu kogemus, kus saad hakkama või ei saa. Ja teistega, teiste inimestega suhtlemise väärtus. Väärtus või väärtusetus.
Sel päeval tulevad geoloogid ja jälle Nassar, nende teejuhina. Võiksin paluda, et nad viiks mu Võrru arsti juurde, aga ma ei palu. Geoloogid mõõdavad radioaktiivsust, togivad jalaga saviliivast maad, arutame, mis killustikku rehe alla oleks sobilik maha tuua.
Päev ja öö kaotavad oma tähenduse. Vaevalt märkan neid. Vappekülm sunnib kõiki rõivatükke omale peale tirima. Otsin mingitki asendit, kuidas ollan - ainuke tegevus, mis huvi pakub.
Uinun tekikuhja all ja ärkan selle peale, et nõretan higist. Ka mööda jalgu voolab lihtsalt vett välja. Pluus ja lina on täiesti läbimärjad nagu oleksid vihma käes olnud. Ei ole mitte midagi peale valu ja ääretu ükskõiksuse.
Koer haugub ja kraabibs ust. Ma ei liiguta. Koer haugub veel hullemini. Tuleb ja kraabib mind. Siis kuulen hõikamist. Keegi karjub idanõlva pilkasest pimedusest võsa seest, et kuidas maja juurde saab. Olen tubli minutijagu vait ja siis kohman tobedalt vastu, et igalt poolt saab.
Nad ragistavad läbi vaarikavarte, komistavad vanadesse traktorirööbastesse ja ukerdavad end algul allapoole ja siis natuke ülespoole ja seisavad siis maja kõrval reas. Tunnen pimeduses ära Lii Undi, Tiina Jõgeda, Anu Samarüütli, kaks on veel. Neid tundub nii palju olevat. Kari naisi. Mu juuksed on higist läbimärjad, mul on külm ja sirgu ei saa ennast ajada. Ei jaksa suhelda. Põrnitsen neid läbi pimeduse. Alles pärastpoole tunnen ära ka Herkki lemmikmodelli. Sellised veatult ilusad näod ei jää mulle meelde.
Nad täidavad rehealuse kädina ja valjuhäälse korraga-rääkimisega. Peamiselt räägitakse modellidest ja ja muust taolisest. Linnaklatshi. Neil on kohutavalt palju toitu kaasas. Ja veini ja õlut. Ja käekotte ja suuremaid kotte ja riideid ja riideid ja riideid. Nad ütlevad, et lähevad toovad autost ülejäänud kraami ära. Raske on kujutleda, et veel mingit kraami võinuks ühte autosse mahtuda.
Itsitan vaikselt ja korjan jupphaaval tulehakatust kokku. Hakkan naistekarjast lõbu tundma. Kuus naist rehe all ja ei ühtegi meest. No mis sa kostad.
Kuues on Maige Parve. Minu õnneks arst. Ja tal on rohtu kaasas. Ikkagi sinuni jõuab see, mida sul hädapärast vaja on.
Pärast kuus naist majas magamas. Terve Põdrakolli maja naisi täis, kihtide kaupa, muist all, muist üleval korrusel, kihinat, kahinat, itsitamist, sekka valjuhäälseid lausejuppe. Kuni äkki kõik magavad - uni on justkui füüsiline olevus majas, seitsmes - ei naine ei mees, aga suisa puudutatav.

Pühapäev Päev valge veiniga
Orus läheb kaste hilja. Ka kuumadel suvepäevadel. Alles kümne-üheteist paiku. On veel kastene, kui rehe alla koperdan. Maige ja Tiina askeldavad aeglaselt tule ja vee ja toiduga. Vestleseme vaikselt, hommik on hillitsetud ja veetlev. Rüüpame valget veini. Sobib sellesse hommikusse.
Keskpäev on suvel kõige liikumatum aeg orus. Valgus langeb nii, et kõik on ühtlaselt lame, kisub pinnaliseks ja ka tuul ei suuda midagi märkimisväärselt muuta.
Pikas paksust kangast öökleidis, lillakaspunaste juustega Lii ilmub Põdrakollimaja trepile. Kortsus kõhn nägu. Kõhn ilus väike naine. Sobib maja ja oruga.
Pille, Anu ja Lii teevad omale kaks tundi meiki. Põhjalikult - step by step - nii nagu peab. Mõjub kummastamapanevalt, kuigi kõikjal on end kõik rahvad värvinud, alati.
Kui suudaksin mäest üles ronida auto juurde ja koera ja kassi maha jätta, võiksin nendega Tallinnasse haiglasse minna, aga tean surmkindlalt, et pean orgu jääma. Muidu pole sel haigusel kogemuslikku mõtet. Maige käib Kubijal haiglas ja toob rohtusid. Peopesad lähevad soojaks, kui ta peale mõtlen praegu.

Esmaspäev-teisipäev Päevad Anuga
Anu jääb orgu. Käime pohla lehti korjamas. Anu valmistab iga päev uut sorti risotot. Riisub õues. Endal seljas väikesed värvilised nukuriided. Paneb heina vanni ja veab vanniga suure kuuse alla. Arvab arglikult ja lootusrikkalt, et ehk saab heinu edaspidi tulehakatuseks kasutada. Hoolin temast väga.
Inglaste jäetud vesi saab mu voodipäitsist otsa, rohud saavad otsa, neerud hakkavad tasapisi korralikumalt käituma. Siis saadan Anu Tallinna poole teele.


Kolmapäev Dolce far niente
Istun Kollimaja trepi peal. Hämardub. Puudekaar idanõlval joonistub juba taeva taustale. Vahin kaugel vasemal nelja kuuse latvu. Nagu hulkurid latvadejoonel. Paar üksikut pilveriba uimerdab vaikselt alumise looga kohal. Dolce far niente.
Takso sõidab hääletult õue peale - Petu jõuab Saksamaalt tagasi. On hämar, õhk keskpäevaselt soe. Vedelen trepi peal ja vaatan teda. Kuulan, mis ta räägib ja räägin ise ka, aga omaette mõtlen , et varsti org muutub - kui me hakkame siin ehitama - majad muutuvad, loodus ümberringi. See metsik, puutumatu paik jääb vaid mällu. Tahtmine iga nahamillimeetriga - kõigega, kõigega, kõigega - praegune ümbritsev meelde vajutada.
Küllap laseme kunagi aastakümne pärast sel paigal taas üksi olla, et siis tulla nii nagu saime tulla 1996. aasta jaanipäeva paiku.



Leelo
September 1996






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint