5 välguga löömise

meile lõi välk sisse.
kohutav elektritorm tuli, vihma sadas nagu oavarrest ja välgud sähmisid ja raksusid oru kohal, meie olime Leeloga rehe all ja Anne Türnpu lastega väikeses majas - Hasso Lindamariga läinud Võrru sääseõli järgi, parasjagu kusagil Koloreino järve ääres ja märjad nagu Peipsi latikad, õhk kõik prigises ja pragises ja siis äkki lõi välk meile sisse. See oli kirjeldamatu tunne - kohutav sähvatus ja raksakas ja põrutus ja pimestav valgus, rehealuse sarikad oigavad ja lainetavad, Leelo kägaras ja hoiab rinnust kinni, mina pulksirge ja hing kinni, Tuust, pulksirge, lendab aegluubis diagonaalis alt solgipange juurest üles aampalgi peale, kõik karvad laiali nagu ikooni nimbus - hetkeks kohutav vaikus ja aeglustus, siis voolab aeg tagasi, vihm voolab tagasi ja hingamine voolab tagasi, kruus, mis oli kõik see aeg õhus rippunud, kukub edasi, põrandale jõuab ta alles järgmistel hetkedel ja siis on juba kõik teisiti.

Kõik on uutmoodi pärast välgulööki - hell ja toores judin, ma ei oska selle kohta rohkem midagi öelda. Kruus loomulikult ei purune. Tuusti karvad loomulikult püsti ei jää. Kuhu see välk just lõi, sellest keegi aru ei saa - väikeses majas oli löök just samamoodi inimesed kringliks vedanud ja seinad lainetama pannud, aga midagi lõhkunud ei ole ei majade juures ega õue peal - isegi kruus jäi terveks ja arvuti ei vakatanud pärast seda jumalikku ninanipsu.





Peeter
5 juuli 2003





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint