10 Pinojyri päev

Punus mees Jorgist Võrumaale
Algab, teadagi, jamast. Sellest, et kellelgi  tuleb hiilgav idee: Lõuna-Eestis  sünnib miskit. Et kaks hullu, Peeter Laurits ja Toomas Kalve nimeks, ajavad  seal asja. Mine, koer, ja vaata, ja tee. Tee. Lipton.
Päris jama on, kui sinna kuskile kohale jõudma hakkad. Mida sa tead?  Peeter Laurits. Kunstfotograaf. Peeter Maria Laurits. Maria  - katoliiklus. Rooma hoor. DeStudio. Peen.
Tegelikult  on ikka vana hea Võrumaa. Üles ja alla, oksele.
Mida ma veel tean? Et nett annab hüüdele Peeter Maria Laurits 1174 kontakti, Peeter Lauritsale  kõigest 68. Näe, kuidas mees ennast teinud on. Kade.
Kuri tädi telefonis ütleb: ei, mina ei tea, kas siia, Kütioru Avatud  Ateljeesse  igasugused üldse ligi pääsevad, meil on praegu üks sakslane siin...
Raplast.
Kuid - Eesti on väike maa. Kõik tunnevad kõiki. Kõik head tunnevad kõiki häid. Malev Toom tunneb Peeter Lauritsat väga hästi.
Laissez aller!
A la bayonette!!
Torpedo los!!!
Põrgu...
Karm tegelikkus
Võrus mina magan. Malev juhib.  Ärkan, kui keeratakse kurat teab kuhu. Kuid - ei maksa seepärast muretseda, sa oled Lõunas. Ütle vaid: tereh! ja sa oled oma, kuidagi ikka välja pääsed.
Kusagil, kurat teab kus, vajub autost välja seltskond. Georgi risti värvi traksidega Anton Szandori soenguga vennike teatab, et tema ongi.
On, kurat, jah.
Tal on käes viin. Kaks. Just Võru Koduloomuuseumist Asfaltsafari näituse avamiselt  tulnud ja rõõmus kut üts tsirk.
Teadagi.
Kõige pullim on, et ta väidab, et teab mind, kes ma olen äsja paljaks pea ajanud. Mina teda tean juba sest ajast, kui oli DeStudio, siis nad edvistasid.
Mis nüüd...
Marss. Marss. Õnneks mitte otse, vaid üle kõrvalasuva mäe. On mägi. On sakslanna Anke, kes paneb nagu noor põder üle künka, kuidas ta küll jaksab.
Alustanud mingist peenest kohast, kus on restoran, motell ja puha, jõuab lõpuks lobudikuni, mille seintest talvel korjatud oksad veel välja vahivad. Kütioru Avatud Ateljee.
Anke väidab minu saksa keelest aru saavat.
Sääsed.
Lõuna
On nii, et nad on välja mõelnud, et on olemas  Lõuna ja kõik ülejäänu. Lõuna  on koht, kus juuakse eetrit  ja  ei mõelda millelegi.  Põhi - see on, tegelikult , Tallinn. Kus kõik on nii lipsustatud, pestud ja haisevad ainult olemuselt.
Peldik, ütleb Peeter Maria.
Peldik.
Väike peldik, ütleb Peeter Maria, Jork on vähemalt  suur peldik, aga Tallinn, see pole üldse midagi. Kui ma Jorgis olin, mõtlesin, et  ainult linna või maale. Linna  Eestis ei ole.
Sääsed.
Kade on. Mees räägib rahus, et tahtiski siia tulla, siia, kus on ilus, mägede, metsade, mändide vahele.
Kõva mees. Oleks mina nii kõva mees... Selleks peab olema väga vinge tegija, et Tallinnast kuskile Lõunasse ära põgeneda. Ise Tallinnast pärit ka veel.
Ei, seda ma küll ei mõelnud, ütleb Peeter Maria, jätab lause pooleli ja seletab:  ma olen alati tahtnud elada kas linnas või siis päris metsas.Aga kui ma olin New Yorkis elanud, ei tundunud Tallinn  enam linn, niisiis tulin metsa. Mõni aasta läks DeStudio tegemise peale, aga, see oli nagu hädavajalik, et metsa saada.
On ju internet, on mobiilid, ütleb Peeter Maria. Meil on moodne maailm,  väga ja vägagi avarate kommunikatsioonivõimalustega. Aastat kümme   tagasi, jah, pidid sa Tallinnas olema, et midagi teha, aga nüüd saab ju igalt poolt. Pilte, kõike saab arvutiga saata ja teha.
Oi, tiigrihüpe.
Kütiorg
On sihuke katusealune, sara tüüpi. Peeter Maria paneb pudeli kirsiviina lauale. Tema naine Leelo räägib, et avatud ateljee  tähendab, et kunstnik võib siia tulla ja tööd teha. Kui tahab ja kui on kunstnik. Või kirjanik. Või arst. Kui talle sobib, kui ta hakkama saab. Igaüht nagu võtta ei saa. Igaüks niikuinii ei tule, Lõuna ju.
Peeter Maria seletab jutu inglise keeles Ankele üle. Kasutab sõna foundation.
Mingit fondi otseselt ei ole, ütleb juba maakeeles, et on inimesed, kes teavad seda kohta ja teevad ka midagi selle heaks.
See laud on minu tehtud, ütleb Peeter Maria sõber Andres. Mitte päris minu, vaid mina otsisin mehe, kes tegelikult  tegi. Vana  hea eesti komme, et ikka aidatakse sõpra, kui nähakse, et miskit pole nagu hea. Varem oli siin üsna kiivas laud.
Anke kuulab lugupidavalt  matside keelt ja küsib, kas on tõsi, et eestlased on väga natsistlik rahvus.
Kõik kohalviibijad  on rõõmuga nõus. Siis nõus, et see võib ju nii paista, aga tegelikult. Ankele peetakse pikk, pikk loeng Eesti ajaloost ja meie attituud I kujunemisest teiste rahvuste suhtes. Mina kirun eriti spetsiaalselt  turiste.
Anke saab aru, mida mõeldakse.
Ateljee
Sääsed on ilged nagu igal pool. Neid on kohutavalt palju ja haukavad kohutavalt valusasti. Ehkki, mõne aasta eest olid hullemad, mingid Valgevene sääsed, kes võtsid kõigest, mis seljas läbi. Igal aastal, nagu räägivad karvakasvanud teadjamehed,  ilmub tegelikult uus sääsetõug. Tegelikult polegi see aasta nii hull.
Peeter Maria ja tema naine Leelo hakkavad süüa tegema. Seltskond kolib tubaje. Ega see maja parem välja näe, kui sara oli, seest küll. Kaks arvutit ja hulk tundmatuid  aparaate. Tõepoolest, sajandi lõpp ja moodne ajastu.
Kõik punt on muutunud kohutavalt viisakaks ja räägib omavahel inglise keeles, et Anke aru saaks. Anke täisnimi on Anke Mellin ja ta on ka fotograaf. Näitab oma raamatut.  Kunst. Väga kunst.
Jätkub teema  Eesti ja tema suhtumine ülejäänud  maailma. Anke kuulab, kõrvad pärani.
Et tegemist on niiöelda ebatöise õhtuga - näitus avatud ja puha, siis midagi asjalikku ette võtma ei hakatagi. Peoks kisub.
Peeter Maria teeb kohutavalt hästi süüa. Või on see Leelo. Selline  lihamögin, mingid puuviljad sees, riis, salat. Õudselt hea. Isu lausa häbeneb, sest veel tahaks.
Peeter Maria: oleneb päevast, mis ma siin teen. Mõni päev teen hommikust õhtuni pilte. Mõni päev kaevan maad. Mõni päev ei tee midagi.
Akna taga hakkab vaikselt hämaraks minema.
Siis läheb filosoofiliseks ära.
Hommikul pole majas  tilkagi vett.
Sittpaarid
Kuidas Peeter Maria Laurits novelli kirjutas
Eks kord noores eas juhtunud nii, et Peeter Laurits pidanud pidu 1. mai hakul. Oli karm nõukogude aeg, tänavad kubisesid nuhkidest ja võõrvõimu teostajatest. Ja näinud üks nuhk, et ühe maja küljes lehvival punakangal on mingid  rüvetamise jäljed. Süüdlaseks arvatud parajasti mööduv Peeter Laurits - et selline vastalise nägu peas. Viidud Peeter Laurits kinnimajja, hakatud ülestunnistust nõudma. Kurat, mõelnud Peeter Laurits, eks ole ju vihatud võõrvõimu sümboleid rüvetatud küll, aga seekord küll mina ei teinud. Võimurid, teadagi, ei uskunud. Panid Peeter Lauritsa nädalaks üksikkongi. Las mõtleb.
Peeter Lauritsal igav. Lugeda midagi ei ole. Hakanud kirjutama. Et kirjutusvahendeid  ka ei antud - rüvetab veel Sakko I Vanzetti pastaka ära, siis kirjutanud peas novelli. Saanud hästi mõttetihe. Siis aga tulnud vabastamiskäsk ja Peeter Lauritsal novell peast nagu peoga pühitud.
Nii kaovad suurteosed.
Nii jutustab legend.
Kuidas Peeter Maria Laurits turistidega läbi saab
Eks Võrumaal käi turiste, osa neist lätlased. Eriti talvel  armastavad lätlased lähedalasuvatel suusanõlvadel käsi-jalgu küljest kukkuda. See aga pool häda: nimelt armastatakse  turistidele  Peeter Maria Lauritsa elukohta  näidata, nagu oleks see mingi vaatamisväärsus. Siis, kui mäenõlval jälle kamp turiste jõllitab, võtab Peeter Maria Laurits binokli ja hakkab ise neid vahtima. Üle minuti polla võtnud, kui ära lähevad.
Nii jutustab teine legend.
10.juuni 99
Jüri Pino





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint