14 Elektritormi päev

          Lõikasime palgiserva virna. Poisid pidid saetut rehe alla vedama, aga viilisid. Tänaseks ilmutas nende laiskus juba organiseerunumat vormi, ametiühinguliikumise algeid. Saabusid vanad Veromannid noorimaga, vaatasid troonipärijad üle, käisid pärast Kalvesid saunas ja viisid ametiühingurakukese Jussi võrra väiksemaks. Soe, laisk, udune õhtu oli, niitsime, vedasime tasapisi puid ja lebasime murul. Leelo rookis ja pesi väikese maja puhtaks, riputasime ateljee rõdult riidepalakad alla ja imetlesime oma kätetööd. Lõpuks saime meie Leeloga sauna. See oligi esimene saun sel suvel, varem polnud viitsind teda poolikult, ühe inimese pärast kütta. Väga mõnus on, võin kinnitada, pärast kahte rassimise nädalat kere tümaks hautada ja ojas logeleda.               

Siis kui Leelo ojas logeles, algas elektritorm - elektritorm, mitte äike. Ta tuli salaja ja poolihääli, taevas tehti stroboskoopi - lähedane välk kustus üksnes raamistamaks kaugemaid - aga mürin kostis läbi vildi, nagu kuskilt Petserimaalt ja Haanilt. Välkude siksakke polnud peagu üldse näha, kogu õhk oli laetud ja võnkus lakkamatult teisepoolse raske valgusena. Vahepeal olime otse äikesepilve sees, see, kõht vastu maad, rullus, sirises ja praksus vastu oru kaldaid lohistades. See oli hiidsuur ja äge. Möll kestis oma kolm tundi ja vaibus väga aeglaselt ja vastutahtsi. Ühe oma viimastest latakatest - aga see oli konkreetne ja terav - virutas ta kusagile siiasamasse idanõlva, nii et klaasid tärisesid, tool põrus põrandal ja arvuti pilgutas silma.                      

Kristi magas Helonaga ateljeetoas. Poisid vahtisid kordamööda kummalgi rõdul, pabistasid, aga kumbki ei täinud teisele välja näidata. Leelo palvetas ja lohutas Kongot. Kass oli kusagil omapäi. Toomas korralikus sääseõlipilves.  Sääsed olid paanikas ja seisid seintel smirna. Rehealuse savipõrand sadas kiiresti vett täis ja tule järgi lendas sinna arutu arv ööliblikaid, surusid ja teisi märga kartva ajamiga  lennumasinaid. Muist kleepus põrandale. Padakonn tatsas ühe juurest teise juurde ja uuris neid tähelepanelikult. Süüa ta neid puuderdatud satikaid ei tahtnud, küll aga sooritada loodusvaatlusi. Osavõtmatu uudishimuga jälgis ta põrmu kleepund liblikate surmatantsu, toppis nina nende alusseelikutesse ja veendus keelega barokses mittesöödavuses. Lõpuks ronis raiepaku alla ja lasi silmad looja karja. Tegelikult kestab see elektritorm ikka veel, aga üsna hõredalt. Homseks tõstab ojas vee üles ja oleks oivaline notiparvetamisilm, Tomil saag ka kaasas, aga mina pean hommikul vara hoopis Tartusse sõitma, et koos Herkkiga endi autoriõigust riigikohtus kaitsta.
14. juuni 98
Peeter





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint