17 Kytioru päeviku päevad

Viies päev
Leelo ja Peeter on “Veeuputusega” Portugalis. Vihmasadu katkestas jälle puudeveo. Toksin arvutit, Laura istub väikese maja trepil ja räägib Jevgeniga juttu. See tähendab - kuulab.
Kongo lamab trepimademel, pea käppadel, ja põrnitseb kaugustesse, lootes, et need kaugused on tegelikult lähedused. Eh, Kongo ...
Esimene päev
“Ah, mis, ega see koer hammusta kedagist, see vaatab ise, et hammustada ei saaks.”
Seisame Liisiga nõutult eeskojas ja ootame, et meie tühi purk valge ollusega tagasi antaks.
Vanatädi piilub ukse vahelt ja kutsub meid sisse, ajalehti lugema.
Tasapisi tibutab vihma.
Libiseme Liisiga mööda mäenõlva allapoole, tee pealt meeleheitlikult nõgeseid eemale peksmas ning kandu vastu märga ja libedat rohukamarat surudes. Vihma kallatakse meile otse pähe.
Oleme lõksus.
Sadas. Istusime Liisiga toas ja vaatasime välja. Nagu ma juba ütlesin - sadas.
“Tead,” alustas L, “me oleme nagu seal Bunueli filmis.”
Ja ma teadsin, mis filmi ta mõtles. Filmi, kus kena nunn saab päranduseks mõisahoone, kuhu ta toob linna hulgused ja kerjused. Need on esiotsa tänulikud ja täidavad nunna korraldusi (“nunna korraldusi” - mingi koomilis-hävitav jõud on ses sõnapaaris), ent kui nunn lahkub, hakkavad kerjused lõhkuma, purjutama, rüüstama, hoorama, mäkerdama.
Luban endale vaikimisi, et esimest kirja peremeestele ma selle tsitaadiga ei alusta.
Teine päev
Sajab.
L õpib, mina piidlen raamaturiiulit. Lasen Ll käed kinni siduda, et ma kõiki raamatuid korraga välja ei saaks krabada. Lõpuks ei pea vastu ja võtan Pauli Piiblitõlke ajaloo. Näen õudusega, kuidas mu näpujäljed on pühkinud tolmu kaanelt. Olen reedetud. Juba kergema südamega avan raamatu ja loen, et eestlased on kollaboratiivne rahvas alati olnud. Ja mitte ainult eestlased. Tegin vist ikkagi õigesti, et tolmu ära pühkisin.
Sajab veel terve päeva.
Millegipärast meenub doktor Dolittle, kes elas Puddlebys ja oskas loomade keelt ja oli tore paksuke inglane, kes jõi teed koos partidega ja sõi küpsiseid koos koeraga ning kes oma majapidajanna öökülli õuduseks pudistas küpsisepuru maha.
Leelo helistab ja arvab, see on nagu needus või nöök, et just nüüd ladistama hakkas. Valime igaks juhuks nöögi.
Kolmas päev
Laupäev, ent ometi sajab. 
Bussi pealt tuleb Li õde Laura. Lähme talle vastu ja Kongo jookseb kaasa, saba nagu propeller õhus ringe tegemas. Holsta tee peal jääb tihti seisma ja vaatab üle õla tagasi. On ta raevus? Õnneks vist mitte, vaid väsinud. Pritsin talle porilombist vett näkku, et ta jooks, aga Kongo vaatab mind mõistmatu pilguga, raputab siis pead ja lippab edasi. Ja peatub siis ning vaatab tagasi.
Enne Laura tulekut on aga veel kolm tulekut.
Lugu sellest, kuidas Peetri ja Leelo õuele oleks peaaegu kolmkümmend hullu telkima tulnud.
Ärkasime selle peale, et Kongo väljas köhatas. See oli ka viimane heli, mida Kongo kuuldavale tõi, kui kolm võhivõõrast järsku keset õue seisid. Loomulikult aimasin juba esimesest pilgust kõige hullemat, võiks isegi öelda - see oli midagi jõledat, mida ma aimasin. Võtsin kotist uue särgi, tõmbasin kummikud jalga (päike oli just paistma hakanud) ja astusin välja.
Seal nad olid - neiu ja kaks noormeest. Teretasime, andsime kätt, ükski nimi mulle meelde ei jäänud ja ega ma pingutanudki. Ütlesin, et Lauritsad on Portugalis, aga samahästi oleks neile võinud öelda, disfunktsionaalne paraaanalüüs on andnud viimasel ajal parimaid tulemusi. See lõputu tühjus külaliste pilgus ähvardas mind uputada. Raputasin pead ja alustasin sundimatut vestlust. Loomulikult läks esimese paari lausega jutt eeslitele. Neiu osutas käega rehe alla ja küsis eesli (või oli see kits? küsis ta) järele. Eesel, noogutasin mina ja näitasin varemete poole, aga neiu läks sädistades (see sarvedega, kits loomulikult) rehe alla. Jäin õuele kahe noormehega. Ühega oli OK, aga teisel olid päikeseprillid - suured, nagu kahtlastes filmides on homodest USA politseinikel (ma loomulikult ei tea neid filme, pole isegi ühtegi näinud, aga ikkagi, kerge võbin jäi, jumal teab) - ja tema silmi ma ei näinud. Mõtlesin just, et oleks ikka pidanud ketsid panema, kummikud ei jäta just kõige intelligentsemat muljet, kui too teine päikeseprillid ära võttis ja pöialt lutsima hakkas. Võbin minu suurenes, aga see teine, see OK, see küsis, kes ma olen ja kuna see on lihtne küsimus, oskasin kohe vastata. Tundus, et läks normaalselt, sest pöidlalutsija ütles, tema on Indrek. Nüüd tuli Kitseneiu ja võttis OK-poisil käest ja suudeldes lahkusid nad metsa poole.
Jäime õuele kahekesi. Mina ja Pöidlalutsija. Kongo köhatas kuudis ja keeras külge. Kodu kaitsja.
Pöidlalutsija lutsis nüüd aga juba kõiki sõrmi. Vaatasin: väike Peeter, suur Peeter, nimetissõrm ja see neljas. Ja otsast peale.
Seisin keset õue ja ei osanud nagu miskit teha. Vaatasin oma pöialt, aga see pilgutas mulle oma roosast pesast rõõmsalt silma. Sellest oli mingis mõttes isegi kahju.
“Mis sa siis teed?”, küsis Kõikide Sõrmede Lutsija äkki.
Olin lõksus.
“Ah, mis siin ikka ..:” Vaatasin kummikuid ja sain viimsel hetkel ree peale tagasi. “Kunstiajalugu õpin, või see tä...”
“Jajah, ma tahtsin ka kunstiajalugu, aga siis ajasin eksamipäevad sassi, läksin päev hiljem.”
“Aga siis läksin psühhi õppima.”
Vaatasin tema sõrmi.
“Tartus?”
“Ei, Tartusse ma ei saand sisse, läksin Tallinnasse, Nordi. Aga nüüd ma olen aru saanud ...”
Ta võttis sõrmed suust ja ütles meie vestluse esimese aforismi.
“Ma olen nüüd aru saanud, et kõik koolid on samasugused, loevad inimesed, kes seal on.”
Noogutasin ja vastasin arukalt: “Nii ta on, jah.” Mäletan, et lõin kuklalt maha olematu sääse.
Lutsija pistis sõrmed jälle suhu ja andis kiirülevaate Eesti haridussüsteemi olemusest, struktuurist, vigadest ja plussidest.  Tapsin terve armaada olematuid sääski.
“Jah,” ütles ta lõpetuseks, õngitses taskust sigaretipaki, läitis ühe sigareti - see oli muidugi Leek - ja andis seejärel kaks aforismi järjest:
“Meil pole praegu mingeid kohustusi, kohustused loome endale ise;” ja kohe seejärel:
“Oleme autoga teel, tahame võimalikult palju põnevusi näha.”
Olin liigutatud. Kui teised lähevad tobedasse metsa mõttetuid silmarõõme vaatama, siis tema, Lutsija, arvab, et mina, Kummikumees, olen põnev!
Puhusin õrnalt olematu sääse oma käsivarrelt.
“Tead, mul on vahel niimoodi, et kui tükk aega ei ole maganud, siis ma vanni parem ei lähe, sest kohe hakkan vee sorinas hääli kuulma. See võib päris ära keerata.”
Neetud! Olin just talle maininud, et siin all voolab jõgi.
“Ma töötan muidu seal taastuskeskuses, kus vaimse alaarenguga inimesed on. No noored, nii 18 kuni 30. Seal on ikka ka eksemplare. No üks on selline, kes on nagu Rousseau: masohhism, sadism, puuduvad vanemad. Ja ta saab siis mingi seksuaalse laengu või orgasmi, kui lakub näiteks käsi.”
Vaatasin ruttu ta sõrmi. Need olid puhtad.
“Või õigemini mitte sellest, vaid selles, kui keegi temaga riidleb. Ta võttis minu ka õnge. Ma muudkui pahandasin, et mis sa siin lakud teiste käsi, ja lõpuks ta tuli minu juurde ja ütles, et vaata, Indrek, mis ma nüüd teen, ja lakkus jälle käsi! Hehee ...”
Istusin pakule. Tundus, et läheb pikemalt. Nii olgi.
“No vot. Mul on muidu üks plaan ka, et võtta nii 30 normaalsemat hullu ja minna nendega suvel telklaagrisse kuhugi.”
Hetkeks kujutasin ette, kuidas Peeter ja Leelo väsitavalt Portugali-reisilt koju saabuvad. Väravas tervitab neid köhatav Kongo, aga nad ei aima veel midagi. Alles hoovi jõudes ja toredaid kirjusid telke nähes, mille kõrval seisavad toredad hullud, sülg vaikselt mööda õlgi alla venimas ja igavene naeratus näol, karjataksid nad korra-paar, aga mina oleksin siis juba läinud. Ma juba teadsin, mida vabanduseks öelda. “Ent ometi - Kütiorus on ju nüüd suurim õndsuse konsentratsioon ruutmeetrile. Need ongi ju talled, keda oma lambaaedikusse ootasite. All jõe juures on nüüd paradiisiaed, sina, Peeter, oled Peetrus, ja Endli linttraktor on taevane kaarik.”
“Käisin just Tartus,” jätkas Lutsija hullude teemat. “Ja vaatasin: raamatukogust tulevad inimesed, näod hallid. No mida nad sinna otsivad, mina aru ei saa.”
Pakkusin - ikka veel sündsas kauguses istudes - , et ehk on tegu raamatufetishiga ja mõned inimesed lihtsalt peavad käima. Ta naeratas, vaatas mulle teraselt otsa, võttis siis taskust diktofoni ja ütles sinna: “Raamatukogu, raamatud, fetish” ja klõpsas diktofoni jälle kinni.
Olin plindris.
“Mõnele meeldib õppimine, aga mulle meeldivad inimesed, meeldib nende uurimine. Vat käingi diktofoniga ringi ja lindistan. Tahad kuulata, kuidas üks Tartu mees suupilli mängib?” Ja ta tuli minu juurde, keris natuke, pani siis jälle diktofoni käima ja lindilt kostusid segamini tänavamüra ja suupillihelid.
Istusime nüüd vaikides. Suudlejad olid tagasi tulnud, ent läinud siis konni otsima. Külm tuul puhus läbi kõhu.
“Mul on nii veider olla ühiskonnas.”
Ta oli sõrmed rahule jätnud.
“See on nii veider. See, mida teised normaalseks peavad, ei ole minu jaoks normaalne. Ja kõik tunduvad veidrad. Eile olime Viljandis peol ja üks tibi rääkis, et oh, sa oled nii lahe. Aga mina suudlesin ta õlgu. Midagi ei öelnud.”
Kümne minuti pärast ta lahkus. Rääkis veel Idist ja Superegost ja ülikondade hindadest ja sellest, et televisioon on kahjkulik ja et ajakirjandusest tasub tellida ainult Loomingu Raamatukogu, aga see pole ka alati see, rääkis ka oma riietest ja sellest, mida on vaja, et olla kunstnik, jne.
Suudlejad jäidki graali otsima.
Sõrmelutsija lahkus üksi.
Lubas õhtul tagasi tulla.
Kongo ainult lehvitas.
Lauraga Kütiorgu saabudes näeme veel kolme inimest sauna peal peesitamas. Vaatame neid kurjalt ja nad lasevad jalga.
Näen unes Anu Saagimit.
Neljas päev
Keskpäeval kõnnib õuele Jevgeni, kes oli juba öösel kella kahe paiku saabunud. Tahtis teha endale kohvi, ent kuna ma arvasin, et ta tuleb alles esmaspäeval ja soovitanud Laural alumise köögiukse kinni panna, siis ei saa ta sisse. Ent Jevka ei heida veel meelt, vaid läheb sauna poole, et seal magama heita. Ent me olime just õhtul sauna kütnud. Öö veedab Jevgeni autos väherdes. Seda kuuldes tunnen end nagu kodumaa reetur.
Pärastlõunaks on selge, et teadmatus on tihti parem kui teadmine. Vaatan vaatlustornist orgu ja ei tahagi teada, mis teisel pool orgu on ja kas seal üldse midagi on.
Hiljem kuulen ööbikut huikamas ja meenub Peeter. Sest kirjutatud on: Laulan öösel, kui ma midagi ei näe. Ainult mäletan. Milleks valgus? See tuleb uuesti luua. Kui pimestataks mu mõlemad silmad, oleks mu laul teadaolevalt veel kaunim. Sest pea meeles: iial ei laula ma sellest, mis on, vaid sellest, mida enam ei ole, mis oli, mis valutab, mis puudub.
Pärastlõunal istun taas ettevaatamatult rõdul ja hädad tulid kiirelt. Kolm eilset noort sammusid õuele, Keksija pani koogi pakule ja teatas, nemad tulid ööseks külla. Hetkega moodustus kontinentaalblokaad, meie neljakesi ühes õuenurgas, nemad teises. Lõpuks ei jäänud siiski muud üle, palusime neil lahkuda. Ka nende lahkumisest saaks kirjutada pikema loo, näiteks kirjeldades koogi asetamist tagasi kilekotti või poolkõvast öeldud sosinat: “arvab, et on meist parem.” Loodan tõsiselt, et nad Teie tuttavad polnud. Ent Lauritsate nimele ei reageerinud nad tõesti kuidagi, ja käitusid vurlelikult, ebamoodsalt, tüütavalt ja võltsilt. Neiu oli näiteks käed rinnale risti asetanud, seisis näoga rehealuse poole (kus tema mäletamist mööda elas müütiline sarvedega eesel Ferdinand), kõigutas end kandadel ja ümises midagi kinnisilmi.
Kongo oli terve õhtu shokis. Eelmisel päeval oli ta kuldset triot tervitanud tagasihoidliku köhatusega, ent nüüd haukus päris tublisti. Ja tõepoolest - haugatavad inimesed aeti ka minema. Vaene koer. Ootamatust asjade käigust rabatult vedeles ta terve õhtu trepimademel ja põrnitses kaugustesse. Seal polnud aga isegi ühtegi mustendavat täpikest.
Näen unes Peeter Lauritsast. Erinevalt Saagimist pole tal võrksukke.
Viies päev
Hommikul läheme Lga Tartusse. Lähen Lepa ajakirja esitlusele, aga ühtegi numbrit veel ei saa, sest trükikoda tegi praaki. Lepp lubab kaks eksemplari posti teel Kütiorgu saata. Lehitsen praakeksemplari ja ehmatan. Tekstid tunduvad võõrad. Ilmselt on see ainult hea.
Bussis mõtlen võimalusest asutada drive-in krematoorium iseteenindusega ja vabaõhukabel. Krematoorium toimiks ka kohaliku tuleriidana.
Pärastlõunal tagasi orus. Puudeveo katkestab vihm. Laura ütleb, et Kait oli külas käinud ja ringi vaadanud. Jään teda uskuma.
Kuues päev
Helistab Vadi ja ütleb, et tuleb alles järgmisel päeval. Jevgeni muutub kummaliselt nukraks ja lubab, putka küll, selle huina-muina Vadi korralikult tööle panna. Seda öeldes pudeneb tema hammaste vahelt heinakõrs.
Pärastlõunal saabub naabrimees jalgrattal, millel pole pidureid. Ta nimetab Kongot “oma vanaks sõbraks” ja on ka muidu purjus. Istub keset õue pingile ja teatab, tal on puhkus, ja kui ta selle aja jooksul sotat maha ei joo, pole see kellegi puhkus. Jevgeni sositab, et mees on purjus peaga inimesi kirvega taga ajanud, ja ma nihkun rehe alla, kus peidan kaks kirvest paku pealt paku taha. Sellega on korras.
Naabrimees viskab Jevgenile sota ja ütleb, et toogu see viina. Jevgeni annab omakorda raha mulle ja mina teen näo, nagu läheksingi. Tagasi tulles on mul jällegi tühjad pihjud ja naabrimees noomib Jevgenit, miks see lapse viina tooma saatis.
Aset leiab järgmine dialoogi vormis vestlus:
Jevgeni: “Mis laps, Eero on vanem kui mina!”
Naabrimees: “Tead, ole mis sa oled, aga ära sa valeta.”
Nii jääbki. Lähen oma lapseasjadega tegelema, naabrimees ja Jevgeni vestlevad akudest ja muidu ka.
Pärast mängin paar tundi luurekat, aga üksinda on seda üpris nukker teha. Püüan endale ette kujutada hutude ja tutside võitlusi Ruandas, kus tutside pealik ütleks hutule, “häh, oled ikka jõle kaval küll, ma nägin su pead heina sees, kui õuel istusin”, ja sööks siis koos hutuga maasikaid.
Öö on rahulik. On ka viimane aeg.
Seitsmes päev
Saabub Vadi.
Veame laiali natuke vundamenti, pärast lähme võrkpalli mängima. L teeb kaval küünalpalli ja Jevgeni selg ongi välja väänatud. Selle teadmisega suigume unele.
Kaheksas päev
Saabub Eeva.
Lükkame Jevgeni masinat käima, see veereb kenasti mäest alla õue peale, Jevgeni istub autosse, lehvitab meile veel viimast korda, ja siis sureb masin välja. Vurlearuga püüame autot mäest üles käima lükata, aga ei miskit. Jevgeni läheb naabrimehe käest akulaadijat küsima, meie teeme süüa.
Vadi käib pärast piima järel ja ütleb, et piimatalu kõrval olid öösel vargad käinud (selle punase katusega pooleliolevas majas). Politseinikud olid pererahvalt küsinud, kas nad Möldrit teavad? Need ei teadnud. Ei teadnud ka meie.
Õhtul istume kaua lõkke ääres ja suudame laulmata olla. Nii on ainult head mälestused jäänud.
Üheksas päev
Sõidan hommikul kell kolmveerand kuus Tallinnasse. Teel näen rebast, bussis aga puuki. “Barbaarsus,” jõuan veel mõelda, siis sulgevad bensiiniaurud kõik kanalid ja ma suigun igavesse unne.
Ärkan Tallinnas ja püüan joostes Hansapanka jõuda. On midagi sümboolset, et selleks pean ma enne surnuaeda ära eksima. Seal näen: (a) mees kaameraga, ja (b) ametlik hauahooldaja, kes on auto (Mazda 323) parkinud haudade vahele, uksed lahti teinud ning lõõgastava chill-out muusika mängima pannud. Jõuan veel mõelda, kas ongi Jeeriku pasunad, kui leian ennast panga tagant.
Saan kokku sõbraga ja kiirelt püüan endale tema ülikonda selga ajada. Oli hetk, kus minu keha pinnast oli riidega kaetud napp 20 protsenti, ent ma ei jäta jonni. Kuna sõber on normaalset kasvu, ei saa ma temalt muud kui kirju lipsu ja lipsunõela. Minu kohta ülim elegants seljas, astun muretult tänavale. Käin veel läbi märja muru ja kingad näevad välja nagu äsjaviksitud. “Noh, haritlased,” mõtlen, “kõndiv simulaakrum tuleb.”
Kadrioru lossis puhuvad torupillid, siis ütleb president, et “eestlaste jaoks on haridus alati olnud tähtsal, võiks isegi öelda - erilisel kohal”. Lillas kostüümis presidendiproua noogutab. Suurte ninasõõrmetega tüüp nimetab kõiki lõpetanuid lõbusateks inimesteks, kes suudavad uue Eesti üles ehitada. Murekorts mu silme vahel süveneb. Pärast pakutakse tikreid ja juustu ja tehakse ühispilt, püüan teha sõbralikku nägu. Nägu hakkabki valutama.
Kümnes päev
Saabun tagasi orgu. Muidugi ootab siin ees kaos. Inimesed on ühtlase kihina mööda õue määritud, poolikud vorstijupid lõugade vahelt veel paistmas. Päike paistab ja üleüldse.
Saabub Li pere, mis tähendab, et saab süüa.
Ülejäänud õhtu sööme.
Üheteistkümnes päev
Sööme.
Võileivad, salat, saslõkk, keeks, riis, makaronid, liha, karbonaad ... Mõtlen dieedi peale ja püüan põgeneda koos suhkrutoosiga, ent mind tabatakse. Söömine jätkub.
Pärast lõhume kod. E. Talve võrkpalli. Hakkame mängima malet ja kabet, teeme turniiri, võidab Vadi. Ta särab.
Sellega on tore päev oma lõpu leidnud.
Kaheteistkümnes päev
Vihma sajab taas.
Käime Lga metsas vihaoksi otsimas ja leiame hoopis rästiku. Too hakkab läbi rohu meie poole libisema ja me põgeneme. Pärast Ussikuningaga kohtumist eksime metsa paariks tunniks ja tunneme end nagu Hansuke ja Greteke. Juba ilmubki metsatukast väike maja, ent oleme targemad kui muinasjutt ja peagi oleme mahalangenud kase juures, kuhu me alguses minna ei viitsinudki. Teeme vihad, oleme õnnelikud.
Õhtul enamik külalisi lahkub, jäävad vaid Jaan ja Heidi.
Sööme jääke.
Kolmeteistkümnes päev
Käime Liisiga oruga tutvumas. L näitab mahajäetud maja, mida nende pere putitada sooviks. Jäle hais eluruumides, aga võimas mulje. Käänuline tee läheb otse läbi õue. Istume selle ääres pingil ning mõtleme, et kumbki ei taha siit minna. Ilmselt mõtles samamoodi ka Luise, 75, kui ta vanadekodusse viidi. Toast leiame temale adresseeritud õnnesoovikaarte.
Tee peal tuleb vastu mees, paat seljas ja aer käes. Soovime kombekalt tervist ja tema soovib kombekalt vastu. Meie selg läheb sirgu, mehe käsi pigistab tugevamalt aeru.
Tolle maja õuele tatsub mees tütre või tütretütre või naisega. Viimasel on ebaloomulikult suured tossud. Sunnin ennast neid mitte vaatama, aga kuhu ma ka pilku ei pööraks, tossud on ikka ees.
Räägime juttu. Mehe jutust on võimatu aru saada, selle transkriptsioon meenutaks surnud inimese EKGd. Ent tänu üksikutele sõnadele (“puru”, “hind”, “katus”) suudame kena vestlust arendada. Siiski tuleb mitme koha peal naeratada ja noogutada, kuigi pole kindel, mille peale naeratad ja noogutad. Mees tervitab Lauritsaid ja ütleb, tema on Vambola või Vambet või Tambola või Vamp või ...
Õhtul sajab. L laob puuriitasid ja teeb kisselli.
Neljateistkümnes päev
Hommikul hakkame kohe tööle pihta andma. Oleme nagu maratonijooksjad, kes on 42 kilomeetrit ilmaasjata lonkinud ning alles viimasel 195 meetril end kokku võtavad ja pingutavad. Ent kuna vihma ei saja, püüame tekkinud kuiva vaakumit kenasti ära kasutada. Tassime vundamendiaugu rämpsust ja palkidest ja kividest puhtamaks, Liis rohib mitu tundi peenraid, trimmerdame ja teeme muid lollusi. Lõpuks ronime suure kuuse otsa ja uudistame maailma. Seal - teadagi - pole miskit uudist.
Õhtu poole viime käruga suured prügikotid minema. Tee peal võrdleb Liis Kongot tabavalt ühe tsitaadiga vene multikast: Tahan - joon kisselli, tahan - kuulan transistorit. Õhtul ongi Kongo veidras ärevuses, kargab käppadega sülle, sööb vähem, urahtab sagedamini. Veider loom.
Viieteistkümnes päev
Hommikul lahkub Liis.
Meie teeme veel viimaseid järeltöid ja püüame kaotada jälgi. Kõigil käed värisevad. Jaan piidleb kärbseseene purgi poole, ent viimasel hetkel saan kratil kratist kinni.
Keskpäeval sukeldume taas kaasajal nii kiiresti muutuvasse maailma ...
Eero Epner
17 juuni 2002





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint