20 Laadapäev

Täna oli Vastseliinas laadapäev. Päev läbi sadas. Leelo oli rõõmus nigu Tom Bombadil, kepsles ringi, tegi setudel tuju heaks ja tahtis mulle osta samasugused saapad nagu Pihkva tantsuansambli poistel. Eetla oli teinud näituse Vastseliina Kultuurimajas koos Valdur Ohaka ja yhe puuskulptoriga.

Seal nägin esimest korda ühte Valduri 1994.a autoportreed, mida ma Kütiorgu osta tahtnuks. Seisis lõuendil, valged peakarvad rippu, habe jõrris, vigur ja ilma väsimuseta vanamees, hull mees, nägija mees, sügavale kummardaja mees. Kas sa üritad jälgida mu mõtet, mida tähendab sügavale kummardada? Nii sügavale, et kukutad enda jalgade vahelt alla, mitte lihtsalt alla, aga lõputusse, nii alla ja nii lõpuni, et selja tagant kauge kaarega tagasi tuled ja kõrgelt ülevalt alla vuhisedes hakkad lõpuks pilguga oma kandu otsima, aga aeg on lennanud kiiremini kui sinu kummardus ja su kandu (ja mille kannad nad õieti olidki?) ei õnnestu sul iial enam riivatagi. Pilgugagi. Ja sealmaal on pilk juba ainus, mis sul on. Ja Valduril oli pintsel ka, millega ta manas oma silmade alustesse kottidesse roosat nagu Entide metsa koidik ja kortsuräbu nagu surnud toomingapadrik üksnes paari pealtnäha hooletu plärakaga. See nägi välja nagu Klingsori portree viimasel suvel. Nüüd, pärast Valduri surma on lõpuks hea põhjus see raamatuke üle lugeda.
           Saime laadalt hea noa, laia kumerpeitli, palkide koorimise raua, oja kohale riputamise lambi, merevetikatest tatami ja läbimärjaks. Lõdisesime lõbusalt ja rüüpasime Leeloga vürtsviina. Jõin esimest korda peale “Taeva Atlase” avamist. Kui koju jõudsime, olime külmast, märjast ja näljast poolsurnud. Roikusime poole ööni lavatsitel külili ja rüüpasime Tomiga eedert. Tõenäoliselt väsimusest tuli ka nürimeelsus ja ei tahtnud ära minna ennem, kui ma magama jäin.       
20. juuni 98
Peeter





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint