3 Heldede vanaisa päev

            Meil oli vallast inimesi appi palutud igatsugu töid tegema. Tulema pidi 5+1 inimest, kohale jõudis üks, Ülo Grossberg Nõnova külast. Vahepeal käisid vallavalitsusest Silvi (sotsiaaltöö) ja Jaan (vist igatsugu majandusasjad). Kongo käitus nagu ei kunagi varem - käis Silvil järel ja näksas teda seljatagant neli korda kintsust ja kannikast. 
            Ülo lõhkus puid. Mina tegin niimeistriga tripse. Lennuk jõudis oru kohale. Lehvitasime. (Tere, maa, siin kosmos). Lennuk tuli uuesti. Väga tore ja väga rõõmus oli olla.
            Tuli Vello Nassar ühe äraeksinud töömehega (Olev Jõgeda Sookülast).             Vello (istub muru peale maha): “Korrat, Nato tahtse mu allveelaiva pihta saia, a pand kolmsada meetrit müüda, laudakatus kõik seen nüüt. Kõik oll õige, mis ma Jürgensonile (st Madis Jürgenile) kõnõli. Tütär tule ülehommen Hispaaniast kodo`, istutas üte puu, tal om kolmekuune lats nüüt, tolle aus istutas. Kurrat, tu Jürgenson es ütle kõrraga, et tiä Ekspressist om, või` ma oles talle muidu` kõnelnu! Nüüt ku tütär latsega tule, sis om meil piim omastkäest võtta.”
            Olev: “Mis mi siin tegema piat, ma ei saa väega rasset teta, mul om selg läbi. Kas sul om paper vallast, et mi piat siin tüütama? Korrat, ma joba tüüti viis päiva. Mis kelläni mi piat siin müttama? Muido` kella kolmest olli ma kaonu iga kõrd. Na vallan omma kül` nii (näitab näpuga oimukohta), saatva nii kauede, ma piät kell kuus tulema nakama, et kellä ütsäs siia` jõuda`.”
            Mina (lohutavalt): “Är no tulku ütsas kui sa ei jõuva`, tule kümnes.” (istun ka maha)
            Vello (matkib minu intonatsiooni): “Ja ku kümnes ei jõuva, no tule sis üteteiskus.” (veereb kõõksudes pikali)
            Vello (upitab ennast püsti): “Kuule`, ma ole nüüt päästjä! Naabrimiis, kooliveli Helde-Vello tul keset üüd mo poole`,  ütel,  oi, Vello, päästa minnu är`.  Ma es tunne õkva är`, kes om, kai, et kõllane karu tule. No oll kül` hinnäst rõivile sätnü. Mes, korrat, päästjä ma` tal ole?” Lõugame naerda. Olev Jõgi Sookülast vaatab meid virila näoga.
            Vello: “Ti` ollev arvanu, et ta rüüvli om` ? Ta om hirmus miis kül jah, aga muido` kõrralik, neli last üles kasvatanu, latse ei ole` nii hirmsa, latse nägevä päris ilosa vällä...”
            Istume rehe all ja sööme. Kongo haugub. Rehe alla astubki Helde-vanamees ise, seljakott seljas. Ütleb tere asemel: “Või`,  tahtseva minnu är` tappa, vikatiga tulliva kallale, korrat.” Mina ja Vello purskame tere asemel naerma.  
            Helde-Vello (harutab kollast kasukat seljakotsit välja): “/.../ Ma lätsi sinna üles, koh nu` madradsi ommava, sis tull kiäki ja rüükse: (röögib väga kõva ja koleda häälega:) kodanik, tõuske üles ja minge minema!”  Jätkab juba oma häälega: “Es lase` mul maada, üles aieva, korrat,  - kodanik! - no korrat.” 
            Järgmisena saab Helde kotist heledad püksid kätte ja näitab neid kõigile: “Nu`mehe` muutku topseva mulle oma teksassit jalga, kos ma` jämme  miis`, sis tuudi njo`  valge tressipüksi` , njo lätsiva üle persse kül`.” (vehib pükstega ja naerab täiest kõrist).
            Mina: “Mis sa koton naasele ütlit, et nii rõivin olet?”
            Helde-Vello: “Mis ma ütli, mis ma ütli, ma ütli, et vargilt tule.”
            Mina:  “Mis naane ütel?”
            Helde-Vello. “ Es ütle tiä midägi, sõimas innegi. “
            Helde-Vello: “Või oll` hirmus olla, lätsi õkva Otsa külla ja jõije kats pudelit veini kõrraga är. Korrat, Endli om viil puid maaha võtnu, pidi mulle ka puid tuuma, ole`õi midägi toonu`, korrat, raha ei massa ta maa iist, om sul telefunn, helsita, küsü, kas sääl mäe pääl viina om, ma lähä osta, vai mis sa tahat, konjakit, vai vahuveini, vai noid kuueteistkümnekroonitseid kompvekka? Mis osta, korrat, Endli piät mulle andma. Helista no omete!” 
            Teen, nagu helistaksin, ütlen, et keegi ei võta baaris vastu. Pettunud vaikus  - kaks Vellot seedivad tõsiasja, et nad ei saa viina. Täiesti ootamatult teatab Olev:  “Näet, mehe` pandseva Noodasjärve võrgu üles, a` Helde prille ega mütsü ole´õi viil kätte saanu`.”
            Helde-Vello sikutab seljakotist kirsasid välja. “Korrat, njo hõõrdseva mul jala` villi. Mul mo kummikit väega vajja, es julgu ma` siia tulla, täämpa ütli naasele, et Nassari-Vello õkva läts, naane ütel, et no mine sis sa ka nüt ruttu. Ma kõik aig kõneli, et Vello piat rahutalitajas vehele tulema, nüüt tulli esi kah, kas noid mehi ei oleki koton vai, kes mulle pessä andseva? Ma küüsse Vello käest, et mis ma noile kingituses saada, et kas viina joova vai, Vello ütel, et ei niä juu, niä joova` peenembid marke, ma vahuveini teile saada, Vello tuu nelläpäävä är`, või saada raha hoobis vai?” (mina: ole nüüt, ole`õi midagi vajja, är no`murehtagu jne)
            Sööme.  Ülo räägib, et käis siin kunagi Ohakal külas, olid Valduriga rehe all viina võtnud, midagi süüa ei olnud, aga olid suure katlatäie mune lõkke peal keetnud. Istunud terve õhtu otsa, muudkui joonud viina ja aga muna peale hammustanud.
            

Leelo
3. mai 1999





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint