5 Vana päev

Vana on see, mis on olemas olnud piisavalt kaua selleks, et settida jõuaks oluline - sammal, huumus, mälu või seadmus. Kivi ja kärbse vanust tuleb mõõta erinevas taktis. Inimeste ja kultuuridega on sama lugu. Ameerikas on Elvis-Presley-aegne-miski juba kohutavalt vana. Euroopa mõistes vana pärineb renessansieelsest ajast. India kosmogoonia pikim ajaühik on aga Kalpa - Brahma päev. Üks Brahma päev kestab 4 320 000 000 aastat. Seda arvu loetakse neli miljardit kolmsada kakskümmend miljonit aastat. Eks katsuge nüüd Brahma nädalat ette kujutada.
Turufundamentalismi kummardavates maades kogub populaarsust ameerikalik, kärbse taktimõõdus aja- ja mälutüüp. Läbimüügile on kasulik kui kõik on kiire, ajutine, hooajaline ja ühekordselt kasutatav. Selleks korrutatakse tüütuseni mantrat - noor on in ja vana on out. Elame paninfantiilses maailmas ja kummardame titekirikut. Enamus vanureid püüab matkida teismelisi nii stiilis kui käitumises. Raugad on oma kortsude, lõualottide, kiilaspeade ja vinnide pärast ähmi täis nagu pubekad ja kaubamajad rõõmustavad.
Tegelikult ei tulene vanadus vanusest. Inimene, kes kogu elu raiskab oma kortsude silumisele ja kõrva taha venitamisele, kulub lihtsalt raugastunud titeks, ei saagi vanaks. Vana koosneb mälust - nii enese kui teiste omast, hingesügavusest. Alles vanaduse küpsedes võib inimesele külge kasvada stiilsus, sarm ja aplomb. Näiteks Uku Masing ja Betti Alver olid oma eluõhtul sellised. Ükskõik, mis nad selga panid, muutus veenvaks ja shikiks.
5 mai 2003
Peeter





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint