21 sarvede ja munade päev

Helona istub väikses majas keset tuba poti peal ja kakab. Johann joonistab värvipliiatsitega akna all põrandal pilti,  mina istun pruunis tugitoolis ja ootan, et Helona tagumikku pühkida. Absoluutselt kogu jutt käib vaikselt, monotoonselt,  ilma  intonatsioonideta, justkui huvipuuduseta, rääkimine rääkimise pärast.

Helona: “Millised need Sarved on? Millal nad siia tulevad?” (vahib aknast välja)

Johann: “Mina ei ole ka Sarvede pool käinud.” (värvib maja aknaid)

Mina: “Peakski ükspäev minema, ja Sarvede käest mune tooma ja.”

Helona: “Ega Sarved mune ei tee, kanad teevad.”

Johann: “Ja dinosaurused.”

Helona: “Kus sa nägid?”

Johann: “Ei näinudki, aga räägitakse. Dinosaurustel on suured munad nagu pall.”

Helona: ”Mune keedetakse ka.”

Johann: “Dinosauruse mune keedetakse ka, sest muidu nad poleks munad.”

Helona: “Jah, jah, nagu pall. Seest kollane ja pealt valge pall.” (istub ikka poti peal, toas levib juba kaka haisu)

Johann: “Pall, pall, siia sobiks hõbehall. Ma võtan hõbehalli pliiatsi.”

Helona: “Jah, jah, hõbehall on väga ilus.” siis üle õla mulle: “Valmis on. Võid ära pühkida. “

Leelo 21. märts 99






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint