25 Mardi ja Lelepäevad

Ma arvan, et on 25. september või midgi sellist.

Klassikaline kolm tundi kulus Tallinnast tulekuks ja kui telefonilevi veel oli, sai mäe päält Peeter vastu kutsutud. Oli juba pilkane pimedus, kui välja arvata tohutu tähemeri, mis imeilusalt taevast vastu kiirgas. Siis hakkas alt mäest paistma kiiresti erksust muutev valgussõõr, mis võis kuuluda taskulambile. Peeter tuli vastu. Täpselt sel hetkel hakkas silm seletama ka linnutee kõrvalt paistev 24-tunni loodust. Kalve oma õpilasega oli läinud Tartu näitust üles panema. Seadsime end sisse.

Mart


Järgmine päev eksponeeris ennast, kui töeline laiskur, kes tegelikult ei olegi nii paha tegelane. Auto Endli baari juures ei läinud järjekordselt käima, seekord oli syyks liiga niiske öhk. Me ei teinudki midagi muud, kui logelesime. Yks asi siiski- nii head lambaraguud, kui me täna tegime, tahaks igayks maitsta. Seda oskavad teha vaid töelised kokad ( ma mötlen Peetrit ja Marti). Au ja kiitus neile!

Öhtu on alles noor, kuid me oleme liiga unised, et minna vihma sisse loodust nautima. Ja toas on soe, nii soe, et parem ongi , kui ma tunnen täna end nagu Hippolit Matvejevitsh. Sellisest tegevusest peab ka vahetevahel röömu tundma.                  

Lele

 

Laupäev 27.september möödus linnas käimise tähe all. Auto läks käima ja moonavaru sai täiendust. Igaühele jätkus kaks suurt kilekotti käe otsa, kui Endli mäest lõpuks hilisel pärastlõunal alla laskusime. Ilusa hommikupooliku vahetas välja vihm. Peeter hakkas sauna kütma. Mingil ajal saabus Margus Punab pudeli punaveini ja suure probleemiga - millal ära minna. Lõpuks lahendas ta selle otsusega lahkuda järgmisel hommikul kell seitse. Ilmselt see umbes nii oligi, sest kella 9 ajal hommikul teda enam ei olnud.

Loomadel oli meie linnas käimisest tulu kuhjaga. Kongo sai hiigelsuure vasikakoodi õnnelikuks omanikuks. Ippolit Matvejevitshi toidutagavara täienes samuti tõhusalt. Ka rottidele sai maius kaasa võetud.

Mart


Öösel, kui Mart magama läks, joonistasime Peetriga kyllaltki syrrealistliku pildi.

Mölemad tunnistasime, et ega kumbki eriti joonistada ei oska. Ning see on ka pildist näha. Kuid hoopis huvitavam kukkus välja puuhalg, millele Peeter uuristas sisse väga omapärase “ sign`i”. Mulle meenus millegipärast Urmas Alender oma lauluga “ Sa oled mu teine”. Selle stroofi ma puu peale jäädvustasingi. Kl. 3.45. läksin unemaale, Peeter jäi loomingulistele radadele edasi uitama.

 

28. September - Fantastiline hommik. Tuul ei hinga täna yldse. Ning päike on oma viimaste päevade yle sel aastal ilmselt väga önnelik.






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint