Kütioru sääsed ja teod

Hasso Krull
Juuli 97


Kui Manabozho oli loonud maa, puhudes laiali vee alt leitud mullatükikesi, installeeris ta orgudesse teod ja sääsed.

Teod on taevalikud olendid. Nad on pilvede peegeldused. Nende liikumine näib maa pealt vaadates aeglane.

Tigude vaatepunktist on inimesed mõrvartsivilisatsioon. Nad omandavad toiteväärtuse üksnes surnutena ja ajutiselt. Elavatena on nende jalad tundmatud tapjad.

Sääsed tulevad maa alt. Nad kasvavad üles lompides ja tiikides. Nende pinin jäljendab maa ühtlast kuminat, kui suruda kõrv tugevasti vastu maapõrandat.

Tigude olemuseks on pidev voolamine: tigu jääb voolama isegi paigal seistes. Sääsed püüavad kasvõi hetkeks tarduda ühele kohale: nad on staatilised, ja seepärast vahetavad pidevalt asukohta.

Sääskede vaatepunktist on inimesed prokreatsioonipank, kust ammutada sigimiseks vajalikke hematomorfseid substantse. Nad käituvad inimeste suhtes ühekordse verevõtjana. Sääskede seisukohalt on väärtuslik vaid elav inimene, ning inimese puuduseks pole tema taldade hüplik liikumine, vaid kalduvus peita end raskesti saavutatavaisse paikadesse, reageerida kiiresti naha ärritusele, ümbritseda end mürgiste gaasipilvedega jne.

sääsed on meie kuningad
ilma kroonimata
valitsevad nad meid
ja meie õhtut

Nõnda kirjutas üks inimene Kütiorus, õhtul. Tegelikult on sääsed ümberpööratud kroonid. Sääse laskumine nahale on kroonimise dekonstruktsioon: sääsk kroonib end ise, ümberpöördult, ehk täpsemini -- kuningas kehastub krooniks punase rubiiniga ja kaob silmist.

Ehk, nagu ütleb inimene:

me oleme alandlik padi
punasele rubiinile
suure punase rubiini
hüljatud padi

Polegi tarvis lisada, et lahkudes jätab sääsk nahale väikese heleda mügariku, mis on kroonimispadja imitatsioon ja mille keskel on kinnitusnõela jäetud auk.


galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint