Kaasaegne rahvakunst

Nii nagu mujal maailmas, on  ka meil Eestis kaasajal olemas omad kunstnikud “rahva seast”, kes jätkavad ja taasloovad “elavat” traditsiooni, olgugi harjumuspärasest veidi teisenenud kujul.
Nende inimeste loodud kunsti on nimetatud naivismiks, autsaiderite kunstiks, kodukäsitööks, harrastuskunstiks, külahullude kunstiks, tagaaia kunstiks jms.  Minu arvates on edaspidi kohane kasutada paralleelselt teiste humanitaarteadustega  mõistet pärimuslik, seega  pärimuskunst (võrdl. pärimusmuusika) või siis ka kaasaegne visuaalne rahvakunst või koguni kolmas rahvakunst. Mõiste kaasaegne rahvakunst (contemporary folk art) on eriti levinud Ameerka Ühendriikides, kus terminiga tähistatakse  ruraalse, kuid erineva etnilise päritoluga iseõppinud kunstnike loomingut. Meil oli ENSV ajal kasutusel tunnustusena mõeldud tiitel  ENSV rahvakunstnik. Tiitel anti nõukogude süsteemi poolt  silmapaistvale kultuuritegelasele ja sõna rahvas viitas sellele, et kunstnik kuulus nn. nõukogude rahva sekka.
Eesti Rahva Muuseumi teadur Heiki Pärdi on kirjutanud, et üha vähem leidub kaasajal uurijaid, kes kasutavad  rahvakultuuri mõistet, kui vaatlusaluseks objektiks on  rahva tegelik kultuur.  Tema arust on rahvakultuur teadlaste ja ideoloogide ühislooming konstruktsioonina, mitte rekonstruktsioonina sellest, “mis tegelikult oli”. Pärdi räägib ka linna ja maakultuuri tasandumisest, ning sellest, et kaasajal on rahvakultuur koondunud pigem linnadesse, samuti viitab ta eesti keelse terminoloogia puudumisele ja ebaselgele kasutamisele nn rahvakultuuri uurimisalas (Pärdi: 263-265). Selles suhtes nõustun täielikult Heiki Pärdiga. Samuti on osa tänapäeval rahvakultuuri nime all peetavast (laadad, festivalid ja muud nn. rahva üritused) sageli kommertsimaiguline rahvakultuuri  imitatsioon. Rahvakultuuri ei saa esile kutsuda ega simuleerida, see on eelkõige elamise viis (võrdl. soomlaste Enda Loodud Maailm või meie “Vaba stiil” ).  Mida suuremaks ja institutsionaalsemaks rahvakultuuriga tegelev kollektiiv muutub, seda vähem autentne ja rahvale omane on tema loodud kunst. Viimased probleemid tulevad kaasajal päevakorda ka  autsaiderite kunsti ehk ääreala kunsti puhul (autoriõigused, kunstiturg, nn. libarahvakunst). Aga see on omaette teema.

Sigrid Saarep




Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint