Autsaiderkunst (Outsider Art), Art Brut („toores kunst“) & Co

Tüüpiliselt prantsuspärast ja raskesti teistesse keeltesse tõlgitavat mõistet Art Brut (inglise keeles „Raw Art“, „toores kunst“) kasutas esmakordselt maalikunstnik Jean Dubuffet 1945. aasta augustis kirjas oma sõbrale René Auberjonois’le. On puhas kokkusattumus, et mitu aastakümmet hiljem asendati see Prantsusmaal müütiliseks muutunud mõiste ingliskeelsetes maades terminiga „autsaiderkunst“ -- inglise kunstiajaloolase ja sürrealismiuurija Roger Cardinal’i essees, mis oli pühendatud Dubuffet’ kollektsioonidele ja Art Brut’ile üldse, kuid ka „vaimuhaigete kunstile“ (kuulus Prinzhorni kollektsioon Heidelbergis). Termin Art Brut kõlas inglise keeles kohmakalt ning seetõttu otsustas kirjastaja valida raamatu pealkirjaks  „autsaiderkunst“. Raamat osutus kohe menukaks.



Aivar Kurvits - Jaapani robot

Algselt kasutati termineid Art Brut ja „autsaiderkunst“ samalaadiliste tööde ja samade autorite puhul. Seega võib neid pidada praktiliselt sünonüümideks, kuigi hilisemas kasutuses on ilmnenud mõnetisi erinevusi. Tänapäeval mõistetakse „autsaiderkunsti“ Suurbritannias ja Ameerikas veidi paindlikumalt ja mitte nii rangelt, kui seda tegi Jean Dubuffet. 
Termini Art Brut selgitamisel tavatsetakse tsiteerida prantsuse maalikunstniku kaht definitsiooni:
„Selle termini all me mõistame töid, mis on loodud kunstikultuurist puutumata isikute poolt, kus järeleaimamine mängib tühist või üldse mitte mingisugust rolli (vastandina intellektuaalide töödele). Need kunstnikud ammutavad kõik – teemad, materjalivaliku, transpositsioonivahendid, rütmid, käekirjastiilid jne. – omaenda sügavusest, ja mitte klassikalise või moodsa kunsti konventsioonidest. Meie ees on täiesti puhas kunstitoiming --  toores, brutaalne ja igas oma faasis uuesti loodud ainuüksi kunstniku enda impulsside abil. Niisiis on see kunst, mis ilmutab erakordset loomingulisust, vastandina kultuursele kunstile oma kameeleoni- ja ahvilaadsete aspektidega.“ (Art Brut In Preference To The Cultural Arts, /Art Brut’i eelised kultuurse kunsti ees/, oktoober 1949).
Veel tähistatakse terminiga Art Brut „mistahes töid – joonistusi, maale, tikandeid, lõigatud või voolitud figuure jne. – spontaanseid ja ülimalt loomingulisi, mis võlgnevad nii vähe kui võimalik tavapärasele kunstile või kultuurilistele klisheedele. Nende autoreiks on tundmatud inimesed väljaspool professionaalseid kunstiringkondi.“ (Märkus teosele The Art Brut Company, /Art Brut’i ühing/, 1963).
Jättes kõrvale vananenud kultuurivaenuliku ideoloogia alatooni, võib täheldada, et Dubuffet’ Art Brut (või „autsaiderkunst“) hõlmab kõikmõeldavate väljalangenute spontaanset ja sageli salajast kunstilist väljendust: erihariduseta loojaid, kes töötavad väljaspool professionaalseid kunstiringkondi väga tugeva, mahasurumatu impulsi mõjul (mis võib neid vahel tõugata koguni hallutsinatsioonide või deliiriumi piirini). Art Brut on eelkõige tagasihoidlik primitiivne elementaarne kunst, mis ilmneb mitte üksnes joonistustes ja maalides, vaid sageli ka skulptuuris, arhitektuuris ja assamblaazhis, vahel koguni suurejoonelistes keskkonnaprojektides. Neil põhjuseil võib seda pidada kõige loomingulisemaks, kuid samas ka kõige äärmuslikumaks moodsa või kaasaegse rahvakunsti vormiks.

Seetõttu on ameeriklastel õigus, kui nad näevad Art Brut’is või „autsaiderkunstis“ (sageli seoses „iseõppinute kunstiga“) „kaasaegse rahvakunsti“ alakategooriat. Viimane on keskne mõiste, mis hõlmab kõiki rahvakunsti kaasaegseid vorme arenenud linnaühiskondades. Samas kui ameerika traditsiooniline „rahvakunst“ – tepitud voodivaipade, värvitud mööbli, peibutiste ja tuulelippude valmistamise kunst või naivistlikud maalid – kuulub rahvatraditsiooni, mis oli elujõuline veel 18. ja 19. sajandil põllumajandusliku ühiskonna lõpul ja tööstusrevolutsiooni algul (kunstivorm, mida prantslased nimetavad arts et traditions populaires). Selles suhtes peitub Art Brut’i nagu moodsa või kaasaegse kunsti algupära järsus lahtirebimises kõikidest eelnevatest kunstitraditisoonidest. Rahvakunsti vallas ilmneb see samasuguse radikaalse uuestiloomisprotsessi näol, mis pole kauge formaalsest autismist. Ka on see järjekordne näide samast üldisest kultuurifenomenist (kultuuride, tehnikate ja materjalide ristumisest), mis iseloomustab tsivilisatsioonide suurt ajaloolist mutatsiooni või shokki, millest ei pääsenud ükski 20. sajandi kunstivorm.  




Aivar Kurvits - Linnud tiigis

Konkreetsemalt kõneldes pärineb Art Brut’i klassika, mis moodustab Bruno Decharme’i traditsioonilise kollektsiooni põhiosa, peamiselt kolmest allikast: psühhiaatriahaiglatest, eriti 20. sajandi esimesest poolest (enne neuroleptikumide kasutuselevõttu), spiritualistlikest ringidest, kus harjutasid ja jätkuvalt harjutavad nii maalijaist kui joonistajaist kunstnikud-meediumid, ja erinevaist eksklusioonivormidest, kus leidub veidrikke, üksildasi unistajaid, müstilisi mässajaid js ekstsentrikuid. Mõnikord on Art Brut’i väljapaistvate näidete hulgas ka vangide ja puudega inimeste töid.
Nimelt varjupaikadest pärinevad suured „skisofreenilsed meistrid“: Adolf Wölfli, Aloïse Corbaz, Heinrich-Anton Müller, Martin Ramirez jt. Ekstrasensitiivide ja selgeltnägijate maailmast tuleb Augustin Lesage’i, Madge Gill’i, Joseph Crépin’i ja Minnie Evans’i meediumikunst. Nende unelus- ja automatismikäsitööliste inspiratsioon on suurem kui väljapaistvatel sürrealistidel. Mis puutub Scottie Wilkinson’i, Anselme Boix-Vives’i Henry Darger’isse ja paljudesse teistesse, siis nemad ei olnud hullud ega meediumid sõna otseses tähenduses, kuid sellele vaatamata olid nad sügavalt marginaalsed, ja nende klassifikatsioonile allumatu kunst sellise visionääri oma, kes harib visalt oma sala-aeda väljaspool igasuguseid sissetallatud radu.
abcd kollektsioon on pühendanud peatähelepanu nende geeniuste tööle, kes näitavad meile moodsa ja kaasaegse kunsti varjatud poolt, ning kelle puhul tuleb rõhutada asjaolu, et nad on erandid oma sotsiaalselt päritolult, olgu selleks Euroopa, Venemaa või Ameerika Ühendriigid.
abcd on alati väga hoolikalt valinud Art Brut’i parimaid teoseid algusest tänase päevani, kuid – ja see on eriti oluline – ajamata seda segi naivistliku kunsti (rahvaliku väljenduse autentne vahend, kui seda ei võltsita, kuid narratiivne ja profaanne, samas kui Art Brut on visionaarsem ja kantud pühast väest) või Art Brut’i arvukate kaasproduktidega, mis on tänapäeval nii tavalised.
Tegelikult on see valdkond Dubuffet’ aegadest peale muutunud ja oluliselt laienenud, mis on kaasa toonud teatava segaduse. Kaks või kolm entusiastide põlvkonda on Art Brut’i kõrval huvitunud ka selle hilisemaist arenguist, pühendudes rahvusvahelisel tasemel kaasaegse iseõppinute kunsti kõigi vormide propageerimisele. On tekkinud poolprofessionaalne tunnustusvõrgustik, eriti Shveitsis, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Avatud on muuseume, asutatud spetsiaalseid ajakirju, mis on tihtipeale küll tagasihoidlikud, kuid toimivad ühenduslülina kirglike toetajaskondade vahel. Ajakiri Raw Vision (Toores visioon), asutatud 1989. aastal Londonis, on nüüdseks saanud üleüldiselt viidatuks. Kommertstasemest kõneldes on esile kerkinud mitmeid festivale, näitusi ja kunstilaatasid. Ja New Yorgi Autsaiderkunsti laat, mis on toimunud iga aasta jaanuaris alates 1993. aastast, on muutunud kunstimaailma silmis tugevaks alternatiivseks turuks.
Teoreetilisemas plaanis on sellest arengust tekkinud veel üks segadustkülvav põhjus. See on eriti märgatav seitsmekümnendate aastate lõpust alates. Nimelt kontseptsioonide ja nimetuste järjest kasvav hulk, mida omistatakse tavaliselt mingile kindlale kollektsioonile, ning mis tähistavad paljusid alakategooriaid, millest igaüks on rohkem või vähem seotud „autsaiderkunsti“ või Art Brut’iga. Samasugust nähtust on pikemat aega täheldatud muusikamaailmas roki, bluusi, räpi ja tekno erinevate stiilide klassifitseerimisel. Prantsusmaal ja prantsuskeelsetes maades, kus on kombeks juuksekarva lõhki ajada, räägime me näiteks „ainulaadsest kunstist“ või „normivälisest kunstist“, Uuest inventsioonist (Neuve Invention) või Creation Franche’ist, et eristada Art Brut’i uusimaid kaasnähtusi. Asjasse pühendamatuile on see tõeline pähkel.
Nimelt sellises kontekstis, kus Art Brut (või „autsaiderkunst“) on muutunud niivõrd moodsaks mõisteks, et seda ähvardab lahjenemine vulgariseerimise läbi, avaldub sellise kollektsiooni nagu abcd tõeline väärtus: seda põhjusel, et keskendudes Art Brut’i suurtele klassikutele ja olles pigem kahtleval positsioonil kaasaegsete loojate suhtes, kujutab ta endast võrdlusalust, viidet kvaliteedile ja esteetilisele nõudlikkusele valdkonnas, mis üha enam minetab oma tähenduslikkust ja selgust, kuigi taoline hoiak on esile kutsunud  süüdistusi elitaarsuses.
Kuna „autsaiderkunst“ (Art Brut) on lihtsam kui traditsioonilistes muuseumides eksponeeritav kõrgkunst, mitte nii intellektuaalne ja analüütiline kui kaasaegne kunst, mis ei ole enamikule publikust kergesti mõistetav, siis mõjub ta meile vahetumalt. See on kunst, mis ei suru maha emotsioone ega seesmisi deemoneid, ning mille eest pole kaitstud ka kaugeimad hingesopid. Kuid eeskätt tekitab see meeletu igatsuse luua ise, proovida kätt aine ja materjalidega. Ja kui selle maailma kujutajad ise on ilmselgelt ainulaadsed indiviidid, on nende sõnum sügavalt demokraatlik ja rahvalähedane. See võimaldab meil nähtavaks teha unistuse (isegi kui see on uus utoopia) planeedist, mille kõik elanikud võivad end ühel päeval ilmutada loojatena. 

Laurent Danchin

(Inglise keelest tõlkinud Reet Sool)
Artikkel on tõlgitud näitusega “Solvates meduusi” kaasnenud kataloogist “Art Brut-ITE”, 2003





Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint