11 vaatus

Hirmu faktor:
                           ebastabiilsus   ---   stabiilsus   ---   ebastabiilsus 

Sarnaselt maagia ja barbari suhtega ületab kõik tavamõistusest tulenevad ratsionaalsed mõistmismehhanismid tänapäevane teadus. Nõnda, nagu kardab metslane kõigist võimalikest hädaohtudest kõige enam seletamatut Maailmakõiksust, kohutab dekadenti kaasaegne teadus. Nõnda, nagu barbar kardab stiihiat, mis on teispool loodust, kardab kaasaegne inimene tavamõistusele hoomamatut teaduse arengut. Kui maagia tekitab barbaris teatavat turvatunnet kui side looduse loomupärase kaosega – kui rituaal, mis suudab mingilgi määral korrapärastada ümbritsevat –, siis dekadendile on selleks kingitud progressiusk. Mittemõistmine kohutab inimest kaosejubedusega, mille ähvardab vallandada teaduse poolt struktureeritud ülim kord. See on kõigutanud arusaama loodusest kui lohutavalt igavesest väärtusest. Sõjatehnoloogia ja geenimanipulatsioonide mõju annab endast märku üha jõulisemalt. Kaos on palju lähemal, kui me arvame. Et seda hirmu ohjata, teeb tänapäeva füüsika katset ebastabiilsus meie maailmapilti liita. Nõnda on maailm, mida näeme enda ümber, ja maailm, mida näeme enda sees, teineteisele lähenemas. Või võib-olla me ei saagi mõelda maailmast teisiti kui põhjuslikult korratust, sest mõtlemise struktuur on selline? Seepeale püüab füüsikaliselt tõestatud kaos pookida hirmu ja kahtluse inimolemise mehhaanikasse juba teaduslikul tasandil. Määramatus on asendanud determinismi. Meid võib kohutada inimloomuse ühtsuse ja järjepidevuse katkestamine ning sellel põhinevate inimõiguste õõnestamine – me tahame kaitsta oma ülimalt keerulist, evolutsiooniliselt kujunenud loomust eneseteisenduste eest. Inimliku identiteedi jaoks on vajalik loodusliku saatuse olemasolu. Vajalik pidetuse ja hirmu taltsutamiseks.
Kõrgkultuuri deterministlikus maailmas on loodus kontrollitav ja inertne objekt, mis tundub alluvat inimlikule tahtele. Ajal kui kolm valaskala hoidsid maailma oma kukil, ei rappunud see kordagi ega libisenud kiiva. Need kolm vaala pakkusid kindlasti enam stabiilsust kui kaasaegne teadus. Selline ebastabiilsus peaks süstima dekadenti aukartust looduse ees, sest me ei saa taas ennustada, mis võib järgmisel hetkel juhtuda. Kuid dekadentlikus ehtes on ettemääratuse asendanud ebastabiilsus. Kas allakäik enam vajabki ehet? Või laeb paratamatus ehte enneolematu väega?

Ennustamatuse ja kultuurilise killustatuse tunnistamine annab neile, kes suudavad murda truudust loogikale, võimaluse sõnastada oma hirmud. Selle sõnastamisega on teadus vähendanud kaasaegse inimese hirmu kaose ees. Loodus on sobitatud analüütilise mõtlemise loogikasse ja meie võime näha elusloodust funktsioneerimas semiootilistele süsteemidele omaste seaduspärade järgi on kindlaim sild looduse ja kultuuri vahele.

Tänapäevase maailmatunnetuse põhiline muutus on tajumine, et kord ja korratus on omavahel seotud – üks tähendab ka teist. Või on see allakäigukultuuri sundseis? Dekadendil ei jää muud üle kui rahustada end usuga kõikvõimsasse tarkusse. Mõistuse piirid lõhkunud teadmine saeb oksa, millel istub, et variseda vabalangemises, ja võime arvutada vaba langemise kiirust ei päästa teda kukkumisest.

Dekadentlik ehe on tabamatu ja ülbelt hoomamatu isegi oma mõistlikkuses. Ehte määramatus tuleviku suhtes sunnib teda kõige kiuste destilleerima hetke, millega ühes rütmis ta hingab – allakäigukultuuri looming on paanika, mis ometi magab rahulikult, sest tema unerohupurgil on silt “kaos”.

Dekadentlik ehe tajub korda lõputus kaoses?



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint