12 vaatus

Müüt:
                       hirm   ---   kindlus   ---   kahtlus

Kõik uus tekitab metslases kohku ja hirmu – kuid selleks, et vähendada paanikat stiihia ees, lubab inimlik tahe sellele meelepärase ja meelevaldse nime panna. Barbaril oli kombeks personifitseerida kõigest väest loodust, et oleks talle kergem vastu astuda. Et võitluses kohtuksid võrdsed pooled, siis inimene neutraliseeritakse ja loodus humaniseeritakse. Müüt evakueerib reaalsuse.
Sõna on tsivilisatsiooni võimsaim relv, millega kodustada kaost, teha see ohutumaks ehk mõistetavaks. Teiseks olulisimaks instrumendiks on pilt – kaos, millel on inimesele äratuntav kuju ja nägu, ei lase hirmul maad võtta. Nõnda kodustab noor kultuur metsad, mered ja taevalaotuse nende isikustamise läbi – meri nimetatakse ümber Poseidoniks ja ta saab kätte kolmhargi. Just nõnda kodustab maailma ka kunstnik, leides olemisele personaalmütoloogilised vasted.
Ehe algab kahtlusest ja stiihilisest hirmust, kuid selle ebamäärasuse modelleerimine millekski mõistetavamaks aitab stabiliseerida looja makromaailma. Loomine kui viipekeel oma olemisruumiga suhtlemisel. Allakäiguühiskonna viipekeel on muutunud seguks lehvitamisest, röökimisest, silitamisest ja kes teab millest veel…

Dekadentlik ehe laenab ümbritsevast juhuslikke tsitaate ja fragmente, et lämmatada kahtlusi. Võltsimine pole enam patt.
Müütide tellistest laob inimene kunstlikku kultuuriruumi oma käe järgi ning mördiks saab usk, sest usuta objekti reaalsusse kaotaks müüt oma lähtealuse. Koos keele ja pildi arenguga kodustub loodus, kuid hakkavad murenema müüdid. Akrüüli kastetud õngekork aitab kahtluste kiuste dekadendil pinnale jääda.

Dekadentlik ehe püüab vaigistada kahtlust müütidega, mida ta kiirtoiduna järab?




galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint