14 vaatus

Tempo: 
                          veerimine   ---   lugemine   ---   lehitsemine

Protestantliku progressipüüde tuum oli uue inimese kujundamises – see inimene oli ratsionaalne, kiire, korralik, hoolas ja tootlik. Need väärtused, kuigi mitte uued, polnud sugugi üldlevinud. Protestantlus lihtsalt muutis need üldiseks oma järgijate seas, kes hindasid üksteist selle järgi, kui hästi keegi neile standarditele vastas. Isegi katoliiklikes piirkondades, nagu Prantsusmaa ja Baierimaa, oli näiteks enamik kellameistreid protestandid ning ajamõõtmisriistade kasutusele võtmine ja levik maapiirkondades oli Suurbritannias ning Hollandis palju laialdasem kui katoliiklikes maades. Mitte miski ei tõesta külaelu “urbaniseerumist” paremini kui aja tajumine koos sellega levivate väärtushinnangute ja eelistuste levikuga. Seega võimegi vaadelda kiiruse-kultust kui protestantismi pärandit, mille mõju tänu anglo-ameerika kultuuriruumile on vaieldamatult laialdasem kui näiteks katoliiklusel. Me ju teame, kuidas voolab aeg näiteks katoliiklikus Vahemere-kultuuriruumis, kuid selge on ka see, et isegi sealsel linnakultuurilisel, ärilisel ja poliitilisel tasemel on omaks võetud protestantlikud ajakategooriad. Alandlikkust aja suhtes võime laiendada ka indiviidide seaduskuulekusele üldse – arengut soosivates kultuurides on laialt levinud allumine seadustele ja normidele, mis ei ole liialt tungivad ning on seeläbi teostatavad. Ühiskondlikku kuulekust premeeritakse osasaamisega progressist. Kaasaegne edu-kultusel põhinev protestantlik progressiusk eelistab rikkaid ja edukaid, kuid katoliiklus on alati eelistanud vaeseid rikastele.
Kui barbar õppis lugema ja kõrgkultuur luges, siis allakäiguühiskonnas annab tooni lehitsemine – süüvimise asemel on esmaseks kvaliteediks info läbilaskekiirus. Paljud kaasaegsed argitehnoloogilised uuendused on mõeldud just suurema kiiruse ja läbilaskevõime saavutamiseks. Kiirusest on saanud allakäiguühiskonna iseregulatiivne eutanaasia. Dekadenti lohutab teadmine, et nõnda on saanud kiirusest allakäiguühiskonna kõikvõimas ja täiesti ametlik katalüsaator, mille ainsaks ülesandeks on tuua lõpp võimalikult kiiresti lähedale. Dekadent, kes kannab oma aja mõõtude järgi õmmeldud ülikonda, lühendab agooniat.
Dekadent kirjutab lõputut mustandit usus, et see tegelikult ongi juba õige asi. Nii koosneb looming proovitöödest, sest aeg ei soosi põhjalikkust. Lõuna jõuab kätte ennelõunal. Õnneks on alati lohutus, et allakäik lubab pärast vigade parandust. Augud akrüülis saavad katteks kristallid ja mullid merihobu ümber moodustavad pilve. Dekadentlik ehe moonutab ja kohandub.
Ning viimaseks lohutuseks jääb teadmine, et allakäigukunst hävineb sama kiiresti kui ta tekib.

Dekadentlik ehe püüab tuua lõpuspurdiga lõppu lähemale?


galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint