2 vaatus

Suhe loodusse:   
                                     hirm   ---    võrdsus    ---    üleolek

Rituaal:  
                           maagiline   ---   religioosne   ---   komejantlik

Inimese ja looduse suhet iseloomustab kõigepealt sundseis. Paratamatus ja järeleandmatus, millega mõlemad peavad kohanema.
Kultuuriloome on alati olnud seotud inimliku enesekindluse ja enese teadvustamisega. Kultuur algab vastuhakust loodusele ja hirmust viimase kättemaksu ees, allakäik saab ohjad enda kätte hetkel, kui see hirm tänu usule ununeb.
Inimliku enesekindluse tärkamise üheks esimeseks märgiks võiks olla usk maagiasse. Maagilise elutunnetusega inimene ei tunne ennast enam loodusjõudude armu hooleks jäetuna – ta hakkab mängima oma osa, temast saab iseseisev tegur looduse näitelaval. Igasugune maagiline toiming rajaneb veendumusel, et looduse kulg sõltub suurel määral inimese ja üleloomulike loodusjõudude koostööst. Sellise abielulaadse kooseksisteerimise regulaatoriks on range ja põhjalikult välja töötatud rituaal – sarnaselt nagu iga hästitöötava vähemalt kahe osapoolega suhte puhul.
Maagiline rituaalsus on kihlasõrmuseks inimese ja looduse suhtes.

Suvel soolveega kinnipüütud herilastepilve või üheainsa võimsa vaablase matmist akrüüli võib mõtestada kui ohverdusrituaali. Materjaliks saanud lugu putuka ümber on altariks, millele lisatud kividest vanikud kivistavad suhte loodusse teatava kummarduse saatel. Sellise rituaali algpunkt on emotsioonis, kuid kultuuriline kogemus ehitab ümber ohvri nikerdustega mõistlikkuse raami.

Dekadent on mõistuspärasem kui tema eelkäijad, sest koos enesekindlusega on suurenenud ka kultuurisisene mõistlikkuse hulk inimlikus toimimises. Tänapäeva mõistuse-inimese vaatepunktist tunduvad barbaarset mõtlemist võlvinud mütoloogiad pelgalt tahumatud ebausu kogumid. Hoolimata sellest, et pärimuslikke müüte võib tõlgendada kui esimesi märke inimmõtlemise süstemaatilisest ja kontseptuaalsest ülesehitusest. Ka kõige fantastilisemas maagias on püüd teaduslikkusele, kuigi meie poolt vaadatuna pole maagilised tseremooniad muud kui nurjunud eksperimendid, mida ikka ja jälle korratakse ainult seepärast, et korraldaja ei ole nurjaminekust teadlik. Dekadenti pimestavas teaduslikult põhjendatud maailmapildis on säilmeid barbari mõtlemisest, mis on rajanud teed teadusele. Sest just nõnda nagu maagiagi rajaneb arusaamal põhjuse ning tagajärje vältimatust seosest, mis ei sõltu inimtahtest, ja uurib looduse põhjuslikke seoseid, lähtub sellest ka kõikvõimas loogika. Nõnda paneb alkeemia aluse keemiale. Värviline tolm, mis katab liblikatiibu, tõmbub akrüülivalatuna mustaks; säilib kuju, kuid muutub muster.
Mõistlikkuse kasvades on selliste energiat ebaratsionaalselt pillavate rituaalide sooritamine lakanud või jätkunud üksnes harjumuse jõul ka siis, kui eesmärk, mille saavutamiseks need välja mõeldi, on unustatud. Suurte ja mõjuvõimsate religioonide ajalugu on üks pikk püüd sobitada vana tava uue põhjusega, leida absurdse talituse kohta usutavat põhjendust. Allakäigu vihmavesi lahjendab usu – see muutub kergestiseeditavaks lurriks, mille neelamine ei nõua enam pingutust ega seedimine keskendumist, kuid kas põhjuste kaotamine tähendab ka tähenduse kaotust? Dekadentlik looming ei eelda semantilisi eelteadmisi, piisab ka kõhutundest, millega parimal juhul liitub puhtalt isiklik nägemuslikkus. Kui kõrgkultuur istutas ehtesse vääriskivi, siis oli see pigem rituaalne toiming kui dekoreerimine. Kuid dekadentsis kaotavad rituaalid oma tähenduse ja positsiooni – tseremooniad manduvad mängulisteks maskietendusteks ja meeli lahutavateks komejantideks. Tarkade tõsisest tööst saab laste tühine mäng. Või kolivad tseremooniad teistsugustele lavadele ja varjavad end mõne uue maski taha? Kas püüe mõistuslikkusele loob rituaale ning saavutanud täiuse, neelab need ka ise alla? Kas loogikat ja kuldlõiget usaldava kunstniku loomingus on välistatud rituaalsus?  
Või on dekadent kostüümi vahetanud barbar, keda seob sarnane maailmapilt ja asend mäejalamil, vaid aeg on neid eraldavaks mõõtmeks? Siis tundub, et koos allakäiguga lahjenenud kultuur on lasknud oma ohjad lõdvemaks ning tsivilisatsiooni emailikihi alt võib end taas ilmutada maag. Hirmust saab katarsis ja julmusest ülev rituaal. Nüüdisaegne kunst laeb oma patareisid ehmatuses, mille rullib lahti julm avangardismikäsk. Ka merihobude sulatamine täissünteetilisse mürki võib tunduda omamoodi barbaarne. Ehk isegi odav ja komejantlik? Dekadentsiühiskonna rituaalide toon võib olla vaid meeli lahutav ja tuimestav, kasutades harjumuspäraseid maagilisele riitustele omaseid stsenaariume neid parodeerides. Kas tarbimine või hedonistlik elupõletamine võivad olla oma olemuselt rituaalsed, kasutades ära inimlikku sõltuvust vaatemängulisest katarsise-janust? Rituaalsed oma komejantlikkuses, sest neist võib sõltuda isegi elu? Esteetilistel kaalutlustel laiali pillutatud võltsbriljandid säravad rituaalselt tänu aususele ja julgusele vaadata oma aja peeglisse?

Dekadentlikus ehtes säravad võltsbriljandid ausamalt kui ehtsad?



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint