3 vaatus

Idealism:  

                                 hetkenauding   ---   idealism   ---   hetkenauding

                               ökonoomne   ---   antiökonoomne   ---   ökonoomne

Kui barbar või laps peaks mõnd oma tungi alla suruma, siis ei tee ta seda kõrgest idealismist või eeterlikust pürgimusest mõne varjatud eesmärgi poole, mille kättevõitmise nimel ta on nõus ohvriks tooma silmapilkse meelelise rahulduse. Alles tsiviliseerimine õpetab idealismi – hetkehüvest loobumist ideaalide (mille avaldumisvormiks võivad olla ka näiteks etikett ja moraal) nimel. Kui kõrgkultuur elab homses, siis allakäigukultuur peab olulisemaks hetkelist mugavusetaotlust ja saamahimu, mida võib vabandada ka evolutsioonilise kohanemisprotsessiga. Idealismi säilitamisel oleks elu hind. Seeläbi näitab idealismi hulk kultuuri positsiooni kõveral barbaarsus-kõrgkultuur-allakäik. Tänapäevainimese maailmapilt on taas eemaldunud idealismist ja suunatud silmapilksele meelelisele rahuldusele – kiire tarbimise mentaliteet on valdav nii suhetes inimesesse kui asjadesse. Seeläbi on kadumas ka idealismi üks olulisemaid esinemisvorme – (enese)ohverdamiskogemus. Ma ei mõtle siin ohverdamist kui verist riitust, vaid ka kui aja, tunnete või meeleseisundite ohverdamist. Igasugune loomine iseenesest on ohverdamise kogemus – enda tunnete, töö ja aja matmine millessegi ebamääraselt idealistlikku. Või ohverdab allakäigukunst end vaid hirmu pärast jääda tähelepanuta, jääda mõistmata, jääda teatava aupaisteta?
Kas dekadendil võib üldse olla sellise ääretult idealistliku ohverdamiskogemuse põhjuseks hirm saatuse, jumala või mõne muu abstraktse kõrgema jõu ees? Kui anda vaba voli enda sees pesitsevale apokalüptilisele üksildusele, siis variseks kokku maailm, mille olemasolu sõltub puhtal kujul meie kasvatusest ja hirmust enda ees. See tõestab enesedistsipliini rolli kõrgkultuurilises olemises – keskpäevane valgus ei luba pettemanöövreid ega kõrvalekaldeid.
Dekadendi ehtes ei ole kuldlõikelist sümmeetriat – see on alati teljelt julmalt välja murtud. Need ehted on sündinud ambivalentsest hirmust nii kaotada sümmeetria, kui ka luua sümmeetria. Kas lihvitud kivi fookusest väljas tahud on  petukaup, milleks on käsu andnud dekadendi olemust looritav ökonoomsus? Kui kõrgkultuuri eesmärgiks on veatu täius, mis religioosses plaanis võiks tähendada paradiisi maa peal, siis dekadendi paradiis kangastub just selles veas, mis keelab luua täiuslikult igavat imede aeda. Kas väljaväänatud jalg on ilusam kui terve? Viga kui eesmärk iseeneses?
Kõrgkultuuri-inimese tsiviliseeritus ja loomutugevus peitub peaasjalikult võimes ohverdada olevikku tuleviku hüvanguks, loobumises põgusa kohese naudingu kiusatusest kaugemate ja kestvamate rahulolu allikate saavutamise nimel. Nõnda on kõrgkultuurid tihti oma olemuselt ökoloogilised ja ebamajanduslikud. Ökoloogiline kasu on alati idealistlikult tulevikku suunatud. Jättes kõrvale fakti, et üleüldiselt evolutsiooni vältel ökonoomsus kasvab, teavad nii barbar kui dekadent – ökonoomselt energiat kulutavatel liikidel on paremad võimalused säilida kui liikidel, kes energiat raiskavad. Isikliku mütoloogia valamine kiirestihanguvasse akrüüli on ehk üks ökonoomsemaid viise luua kergestitõlgendatav jutustus. Kuid teisalt on ebaökoloogiliselt energia kulutajal pikemas perspektiivis raske püsima jääda – üheks surmastsenaariumiks võib olla uppumine oma energiajääkidesse. Kuid kas dekadent saab lasta end morjendada surelikkusest? Kas allakäiguühiskonnas ongi enam muid stsenaariume, sest ka reaalsuse väejooksikud integreeritakse hoolimata nende vastupanust kaadrisse? Ükskõik kas siis anarhistide või avangardistidena.
Kui antiökonoomne on ökoloogiline, siis suurendab see inimeste pingutusi ja vaeva ning vähendab vaevast saadavat hüvitust. Kaasaegse allakäiguühiskonna turgudele orienteeritud tarbimismaailm ei paku mingit lootust, et inimesed suudaks idealistliku inimsusekontseptsiooni nimel ohverdada oma vahetu heaolu. Idealism on tänapäeva ühiskonnas pagendatud turvalisse kaugusse – perifeersesse poeesiasse ja dekadentliku loomingu ning mõttemängude ohutusse mikromaailma. Ning koos idealismiga on pagendatud keskväljakutelt ka need rituaalid, millesse on sisse kirjutatud enesedistsipliin ja allumiskogemus. Dekadendist maailmaparandajas lõikub kärestikest allaperutava vooluga kaasa mineja arrogantse idealistiga. Ta ujub vastuvoolu, kuid ei kaota kontakti oma kultuuriga, parimal juhul on tal võimalus isegi seda viljastada. Soov saada osa tulevikust ei keela ehtel olla siin ja praegu. Lõhed lähevad kudema.

Dekadentlik ehe on pagendanud idealismi?



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint