4 vaatus

Üksinduse tunne:

                               väga tugev   ---   tugev   ---   väga tugev

Kindlasti on hirm üksinduse ees üleaegne, kuid keset infomüra paljusust lõikab see eriti teravalt südamesse – nagid, millesse end dekadentliku vabalangemise jooksul riputada, on kõik kummist. Urbaniseerunud inimene hoiab distantsi – kaitseb end tuhandete inimeste eest. Kui barbari sotsiaalse sfääri moodustas väga kompaktne pere- ja kogukonnatunne ning kõrgkultuur pakkus religioosset seltsi, siis kaasajal on need suhted killustatud miljoniks üksikosaks, millest jääb hinge pidev näljatunne. Sotsiaalne üledoos ei soodusta inimlikku või religioosset lähedust. Hoolimata sellest, et linn on puhtalt inimlooming, allutatud tema tarvetele-ideaalidele, tunneb dekadent end siin tihtilugu eksinuna. Sel hetkel annabki loodus endast linnas märku paanika kujul. Kaosena kesk kõrgeimat kultuuri. Taas on märkamatult ning meie tahtest sõltumatult kultuurist saanud loodus, mille keskseteks kvaliteetideks võiks olla kontrollimatus ja vabadus. Seda võib käsitleda ka linnakeskkonnas: tähenduses, kus inimene tunneb end ebaturvaliselt ja eksinuna, nõndasamuti nagu ennemuiste metsas. Allakäiguühiskonnal ei jää muud üle kui tegeleda hirmude kodustamisega.

Sarnaselt linnaga on dekadentlik ehe komplitseeritud struktuuriga, mis nõuab oma asukailt kõrgeltarenenud orienteerumisvõimet ja häid eeliseid olelusvõitluseks. Barbaarselt primitiivne looming on juba seepärast iseenesestmõistetavalt lihtne ja iseeneslikult järjepidev, et inimene ei taju tööd ja ajalugu selle loomise taga.

Allakäigukultuuri hukk saabub linnastumise kaudu – saavutanud rikkuse ja võimsuse, hüljatakse loodusega kooskõlas elav talupoeglik eluviis. Ometi on üks vähestest eluviisidest, mis on osutunud stabiilseks, väga kohandumisvõimeliseks ja on püsinud ka väga vaenulikes tingimustes, põline talupojakultuur. Nõnda on linnast saanud ausammas allakäigule. Isegi kui dekadentlikus ehetes on loodus kohal oma füüsilisel kujul, siis selle tegelikud rütmid peegeldavad linna.
Linnas voolab üksinduse tõttu inimeste elust välja ka tähendus, sest puudub selge suhe ümbritsevaga. Või on selles peataolekus ja urbaanses kaoses siiski sõnastatud senidešifreerimatul kujul inimesele olulised tähendused? Arusaam surmast kui olemise täielikust lõpust ja hirm selle ees tuleneb otseselt tuleneb üksindusest. Need märksõnad tähistavad suundumust, kuhu läheb linnastuv kultuur, mille vastandiks on haruldastel inimkogemustel põhinevad religioossed ideaalid. Linn on ilus ja surmav ühtaegu. Linnastunud ehe on sunnitud ammutama oma tähenduslikkust vaid iseendast, ta liigub koos paljudega, kuid tunneb end üksikuna.

Dekadentlik ehe on läbinisti linlik?



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint