6 vaatus

Usk: 

                                        maagia   ---   religioon   ---   kehalisus

Maagilisi või religioosseid rituaale võib vaadata kui oma vaimsete ja füüsiliste piiride tajumiskatset, mitte pelgalt oma võimete eiramist ja toetumist imele. Religiooni üheks mootoriks on alati olnud inimese füüsilise jõuetuse tajumine ning selle kompenseerimine füüsilisuse vastandiga – usuga. Kuigi barbar toetub oma füüsisele ja toorele jõule, on tema religioosseks staadiumiks usu loomine. Ning kui kõrgkultuuri inimene on kindlasti religioosne, siis dekadentsi religiooniks on antireligioon – usk füüsilisusse, usu barbaarne dekonstruktsioon. Allakäiguühiskonna jaoks on mõõdetav tõelisem (s.t füüsilisem) kui mõõdetamatu, sest see ei ohusta kiirele kasule orienteeritud turgudesüsteemi. Dekadentsis ei ole tagasihoidlikkus ega vajaduste piiramine väärtusteks, sest see ohustaks otseselt progressi ja tootlikkuse kasvu.
Teisalt on totaalne urbaniseerumine ja paar aastatuhandet religiooni ja aru egiidi all röövinud lihasterammu, otsustusvõime ning seikluslusti. Linna kasvades on kahanenud keha. Füüsiline kurnatus, mis on olnud tagaaetavate loomade ja orjade pärisosa, on taas kängitsenud ka tänapäeva inimese. 
Allakäiguühiskonna inimesel on sünnipärane kutsumus väsida, mis on pidevalt suurenenud. Tegelikult juba alates hetkest, mil ta otsustas püstiasendi kasuks ja vähendas niiviisi oma toetuspinda, määras ta oma osaks jõuetuse, mida ta oma varasemas loomaelus ei tundnud. Thor Heyerdahl on väga tabavalt täheldanud, et kontoriametnikule on täis portfelliga viie kvartali kaugusele kõndimine sama suur pingutus kui džunglielanikule oru läbimine, kits kukil. Füüsiline kärbumine on sünnipärane paratamatus, inimese lõputu kohanemisvõime produkt. Infoühiskond, kus me liigume, nõuab infotöötlemiseks vajalikke jõunumbreid ning nõnda suureneb inimese ajumaht (pea) ja kuivab kokku kogu ülejäänud lihaskond. Ahvist on saanud robot, kes on olelusvõitluses saavutanud maksimaalse töökindluse, pingetaluvuse ja peene maitse. Šveitsi ehtelooja Christoph Zellweger näeb sellises olukorras ehtekunsti peamise vaenlasena ilukirurgiat. Hierarhiate ümberkolimine on muutnud sotsiaalse ruumi ääretult kehalikuks ja muutnud ehte positsiooni kardinaalselt – keha oma loomulikus olekus ei ole enam 21. sajandi vajadustele vastav.

Allakäiguühiskondlikud turbo-inimesed on tõelised kahepaiksed, sest kaasaegne ühiskond on seadnud inimese kohuseks kohaneda ebainimlikkusega. Just tänu kameeleonlikule võimele muuta nahavärvi ja lipukirja püsivad nad alati muretult rongil. Allakäiguühiskonna loomingut aitab pinnal hoida selle sisemine iseregulatsioon, isegi kui selle hinnaks on tõprus, loomalik-egoistlik püüd saada oma tahtmine. Dekadentlike enesekehtestamismängude puhul on üheks mõjuvaimaks kehalisus – ehe ei ole olnudkunagi varem nii ihu ligi ja erootiline. Dekadentlik looming armastab ära seletades ja piltlikustades.

Dekadentlik ehe peab armastama end oma kehalises kõikvõimsuses?



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint