9 vaatus

Tunnetus

                           üleloomulik   ---   nägemuslik   ---   (eba)loomulik

Kui kaasaegse allakäiguühiskonna inimese maailmapilt on akrüüljalt läbipaistev ja lame (ühtlane püdel kirjusus on lameduse üks esinemisvorme), siis barbari ja kõrgkultuuri inimese maailmapilt on kahekordne. Loodusrahvaste mõtlemises on väga raske tõmmata eraldusjoont olemise ja tähenduse vahele – neid kaht valdkonda ajab ta pidevalt omavahel segamini, arvates, et sümbol evib maagilist või füüsilist jõudu. Nõnda on barbar-rahvaste elutunnetus oma olemuselt sürrealistlik segu tavareaalsusest ja üleloomulikust. Kultuuri arenedes hakatakse asja ja sümboli erinevust selgemalt tajuma, mis tähendab ühtlasi, et ka tegelikkuse ning võimalikkuse erinevus tuleb üha enam ja enam esile. Paralleelselt tavareaalsusega elatakse palju olulisemat – maagilist või siis religioosset – olemist. Barbarite maagilisi rituaale võib mõista kui üleloomuliku reaalsuse simulatsioone. Metslane uskus, et mida täpsemalt lehtedesse mässitud ja lilledesse rüütatud näitlejate valepulm aimab järele metsavaimude tegelikku pulma, seda tõhusam on ka taig. Ning looduse viljakus-tseremooniatega kaasnes ka inimeste suguline aktiivsus, millest sündinud laste isaks loeti enesestmõistetavalt jumalat, kellele vastav pidustus oli pühendatud. Reaalsuste segunemisest ei ole füüsilisemat näidet kui otsene jumalik päritolu – seeläbi said jumalatest lausa metslaste sugulased. Tänu sellisele maailmade segunemisele loob barbar endale võimaluse olla omamoodi idealist – ta ei saa mõelda teisiti kui vaid nõnda, et ta sellesama mõtlemisprotsessi tulemusena ka asja enese loob. Ka dekadentlikule ehtele ei jää muud üle kui olla idealist – luua mõtte ja kujutlusvõime väega oreool, mis tungib kaugemale kunstvaiku tarretatud herilastest. Kui eraldada dekadentlikust loomingust üleloomulik usk, et selle taga võiks olla midagi enamat kui silmale näha, siis variseks kunst armetult kokku.

Üleloomuliku ja loomuliku tunnetuse segunemine annab võimaluse müüdi tekkeks. Barbari maailm toimib suuresti üleloomulike jõudude – see tähendab isikustatud olendite – mõjul, kelle tegevust suunavad tema omadega sarnanevad impulsid ning motiivid. Elu kui nähtust seletab metslane tavaliselt nagu elutu looduse protsessegi kujutelmaga, et nähtuste taga tegutsevad hinged. Loom võib tema arvates elada ja liikuda üksnes seepärast, et tema sees on tilluke loomake, kes teda liigutab; inimene võib elada ja liikuda, sest tema sees on tilluke inimene või loom, kes annab inimesele hinge. Idealistlik ja eesmärgipärane kõrgkultuur liigub religioosse nägemuse ajel. Dekadendi elutunnetus on oma killustatuses kaotanud sideme oma juurtega, üleloomulikustades nähtusi, mille taga puudub süsteem. Ehtesse valatakse alguse ja lõputa lood, millele süsteemitu tõlgendamisvabadus annabki elu. Kunstvaigust hetke on valatud kooslused, mis varem oleks tundunud ebaloomulikena ja vägivaldseina – otsekui hauapanustena hõljuvad merihobu kõrval metsmesilane, maonahk ning merevaik. Kuid need klaasistunud muinasjutud võivad olla ka barbaarselt isikustatud ja religioosselt nägemuslikud ühtaegu. Segased suhted jumalatega sunnivad otsima pidevalt uusi lugusid, millest ehk saaks turvasahtel inimhingele. Ajutist õnnetunnet suudab tekitada nii vaatemängureligioon, minevikuta silmamoondaja turuplatsil kui kunstmuinasjutud merihobudest, kel printsessikroon peas.

Dekadentlik ehe on üleloomulik oma formaalsuses?



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint