Allakäigu puhastustuli

Minu ehtes on märke pessimistliku allakäigutulvaveega kaasajooksmisest (kas ongi teisiti võimalik?) ja samas optimistlikust väärikusest (teisiti on võimalik). Ma sulandun ja tõrjun ühtaegu. Karikeerin, kuid püüan mitte kaotada inimlikku empaatiavõimet. Usun, et selline ambivalentsus on sisse kirjutatud nii minu egosse kui kaasaega. Looming peegeldab enamasti ümbritsevat sotsiaalset ja kultuurilist ruumi. Kahtlus, mis tuleneb olemisruumi ebamäärasusest, võib olla loomisprotsessi käivitajaks. Kuna sügavam rahuldamatus on sageli religioosset laadi, siis laeb selline maailmatunnetus ka loomingu usuga.

Ma õigustan ausust. Me kukume? Jah! Kuid tänu sellele muutub see ebameeldiv olukord ühtäkki ilusaks. Pidetus viljastab lootust, sest puhtad olukorrad on allakäigutingimustes impotentsed. Seniks ammutame oma kuuluvust maailma heidetusest, loodud reaalsustest. Suured müüdid sulavad sügisel ja tärkavad kevadel. Suvel me uskusime.

Dekadendi mootorid ei tööta vabakäigul, väärikus ei luba olla ükskõikne. See ei ole mäest alla perutamine, kus jalad on tõstetud pedaalidelt, et silmad kinni söösta vastu lõpule. Dekadent tajub tsivilisatsiooni eksituste süsteemina, talle tundub vaid vastutustundetu ja silmakirjalik võidelda donkihhotlikult hääbuva armastuse varemete eest – pigem tunnistada väärikalt oma lüüasaamist.

Arenedes ammendab kultuur end ise ja annab aset uutele ning veel sõnastamata ideedele. Allakäigu arenemine on murenemine. Teadmine, et tuleb uus ja proovib taas õnne, ei ole pelgalt lohutus – see tekitab kerge ja joovastava seisundi, kus meeli silitab purpurne päikseloojang ning aimdus ehast. Dekadent on amm, kes heidab hinge kohe pärast imetamist, ja sõjas kaduma jäänud isa, kelle veri ometi pojas mingil kujul pead tõstab. 

Allakäik on oma olemuselt õilistava toimega. Inimene, kes mõtleb vaid praktilistes õigustus-kategooriates, ei taju seda, et kultuur võiks olla huvitatud suurtest kadudest ja katastroofidest, mida vastavalt kindlale vajadusele kutsuvad esile rahutud depressioonid, ängistavad kriisid ja orgastiline seisund. Kõikjal laiutav pragmatism on tekitanud lõhe käibivate ühiskondlike normide ja sügavalt inimlike vajaduste vahele. Allakäik kui patoloogiline kirg puhastumise järele on looritatud progressimüütide ja teiste moodsate muinaslugudega. Georges Bataille näeb sellist situatsiooni reguleeriva ventiilina mittetootliku kulutuse printsiipi. Peale ratsionaalse omamise, säilitamise või tarbimise aitavad lõppu kiirendada kõikvõimalikud pillavad kulutused: kunst, mäng, lein, luksus, rituaal… Salakavalamad osised pillamisest on poogitud väikekodanliku õnnemüüdi tasapaksu ning alandavasse olemisse ja teevad oma tööd seetõttu eriti tõhusalt. Viimane teadmine aitab armastada isegi oma aja jälgimaid tõpraid ja lurjuseid.

Mõistlikkuse kasv on tinginud loomulikkuse kahanemise ja igasugune teadlikkus oma toimimise mehhaanikast on sillutanud teed manerismile. Kui barbar täidab kõhtu, siis dekadent võib olla gurmaan. Allakäigukultuuri loojad tegelevad paratamatult mõtestatult kunsti parodeerimisega, kuid lõikumised barbaarsusega annavad võimaluse vaadata hetkeks ka läbi loomulikkuse lukuaugu. Või ongi manerism maski vahetanud loomulikkus?

Nõnda tundub, et kultuur on eksperimentaalne kasvulava, kus korraga teostuvad paralleelstsenaariumid. Tekstide ja mängureeglite tundmine lubab ehteloojal kaasa mängida mitmes tükis. Ühtäkki muutuvad iseenesestmõistetavaks nii pessimism kui rõõmujoovastus. Allakäigust on saanud puhastustuli.
Noalaeva lugu on ju tegelikult õnnelik müüt: inimkond eemaldub looduse stiihiast, kogub end ja jõuab selgusele oma võimetes, lastes isegi suurõnnetustel selgesti näidata, et maailm on siiski inimese käe järgi kujundatav. See lugu näitab müüdiliku lihtsusega kultuuri lõppu, suurpuhastust ja seemet järgmise kultuuri tekkeks. Olukorda on sisse kodeeritud paratamatus, kuid väärikus, kuidas sellise paratamatusega silmitsi seista, on meie endi teha. Seepärast julgevadki dekadendid kaasaegses pidetuses ja kaaluta vabalangemises kultuuri lõpule vastu astuda, lilleõis nööpaugus.



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint