Sissejuhatus

Magistritöö tõukejõuks ja algideeks oli barbaarsuse ning kultuuri ühisosade otsimine. Mõtlemisprotsessi käigus püüdsin puhastada oma mõtte ja anda talle kuju, sest kunstnikuna mõtlen ma ruumiliselt, piltidena. Peagi lisandus tööle väga oluline mõõde – aeg. Ma hakkasin mõtestama kultuuri, ning selle kontsentreeritud mikromudelit – ehet tekke- ja hääbumisprotsesside kaudu. Töö meetodit võiks vaadelda kui mudeldamist, kus on rakendatud deduktsiooni. Selle meetodi abil liikusin ma kultuuriteooriatest üha lähemale ehtele.
Selle töö juured on minu bakalaureusetöö ehtekollektsioonis “Ilusad linnud, kurjad linnud”. Kuid selleks, et saavutada kullipilku, kasutasin vähem või rohkem teadlikult oma kogemust moekunstniku, fotograafi, ajakirja toimetaja ja ajakirjanikuna. See on aidanud mõnikord ehtest distantseeruda ning aimata selle eriala eripära.
Peale loomise enda köidab mind selle protsessi motoorika. Kust tuleb looming? Kui palju on ehtes loomulikkust? Kui palju ajalikku ja mis on üleaegne? Kui palju peegeldub seal looja mikromaailm ja kuidas peegelduvad töös ümberringi kerkivad pilvelõhkujad?

Oma loomingulise kogemuse kõrval toetusin uurimuses ka loetule. Üks peamiseid kirjanduslikke algmootoreid oli Jean-Paul Sartre’i “Iiveldus”, üksinduse ja meeleheite vulgaarsem pale. Minategelase paranoiline enesekaotamine ja loodusliku kaose nägemine linnas. Sarnast dekadentlikku joovastust leidsin ka Ciorani “Lagunemise lühikursusest”. Need baroksed, ootamatult selged ja läbinägelikud mõtted, veenavad siin ja praegu. Mulle sümpaatse, erakordse empaatiavõimega, vaatab allakäigule otsa teoloog Dietrich Bonhoeffer. Tema “Vastupanu ja andumus” süstis lootust.
James George Frazeri “Kuldne oks” sai peamiseks abivahendiks barbari maagilise maailmapildi mõtestamisel. Materjali mahu ja mõttetiheduse tõttu mattis Frazer alguses teised maailmapildid, kuid töö arenedes antropoloogia roll kahanes.
Tänapäevaste müütide osas olid asendamatuteks allikateks Roland Barthes’i “Autori surm” ja “Mütoloogiad”, mis lammutasid sotsiaalses ruumis domineerivaid müüte eluterve irooniaga.
Töö algfaasis – barbari ja kultuuri lõikejoonte otsinguil – kumas mul pidevalt meeles ilukirjanduslik kogemus-raamat “Fatu Hiva” Thor Heyerdahlilt. Tegelikult lootusetu katse lülitada sisse tagurpidikäik ja leida endas barbar, pagedes tsivilisatsiooni eest üksikule saarele. Eriti inimliku suhestumisega ümbritsevasse loodusse laadis ka Jaan Kaplinski esseekogu “Kõik on ime”. Irooniavabalt ja hoolivalt. Filosoofiliselt aitas ökoloogiat mõtestada keskkonnateadlase Ahto Oja käsitlus “Inimese ja looduse suhe”.
Samuel P. Huntingtoni koostatud uurimustekogu “Kultuur on tähtis” selgitas väga ratsionaalselt tänapäevast maailmamudelit ja progressimüüdi teisenemisi.
Leszek Kołakowski “Horror metaphysicus” jättis ruumi metafüüsilisteks paradoksideks.
Ernst Cassireri “Inimene ja kultuur” aitas siduda väga olulist – mõistlikkust loovusega. See raamat aitas lähendada teadust ja kunsti, andes esimesele inimlikumad mõõtmed ja teisele mõistuspärase struktuuri. Sarnast abi pakkus meie ahastamapanevalt ambivalentse maailmapildi kokkuklapitamisel Ilya Prigogine’i artikkel “Ebastabiilsuse filosoofia” teaduslikust kaosest. Seal kohatud mõtted on mul imbunud juba ammu väljapoole magistritööd. Georges Bataille näitab allakäigu loovamat palet ja kirjutab allakäigu lõppu sisse mittetootliku kulutuse rolli ühiskondliku ventiilina.
Veel on töö juures olnud haruldasteks allikateks erinevate kultuuriseisundite mõtestamisel Carlo Ginzburgi “Juust ja vaglad”, Marguerite Yourcenari “Hadrianuse mälestused” ja “Opus Nigrum” ning Jacques Le Goffi koostatud teaduslike esseede kogumik “Keskaja inimene”. Need raamatud on katsed mõelda end teatud olukorda kultuuris ühe inimese maailmapildi kaudu. 
Kultuuri arengut läbi mängu ja rituaali aitas mõtestada Johan Huizinga uurimus “Mängiv inimene”. Allakäiguühiskonna ettemääratuse ja tahtevabaduse analüüsimisel oli kenaks abiks veel Märt Väljataga artikkel “Inimloomus teelahkmel”.
Lisaks on aidanud mind loomingu mõtestamisel erinevate ehteloojate autoriraamatud: Peter Changi “I`ts only plastic”, Bussi Buhsi “Artificial materials”, Ruudt Petersi “Change” ja mitmed teised.

Magistritöö koosneb viiest osast. SISSEJUHATUS selgitab töö tekkepõhjuseid ning vaatleb inspiratsiooniallikaid. Sellele järgnevad 14 VAATUST, millest igaüks võtab vaatluse alla ühe võimalikest lähenemisnurkadest seisundikolmikule

                             barbaarsus   ----   kõrgkultuur   ---   allakäik 

Tumesinisega märgitud lõigud vaatlevad konkreetse vaatuse kontekstis ehtega seotust läbi isikliku loomemeetodi. Allakäigu lootusrikkamat palet vaatlen peatükis PUHASTUSTULI. Magistritöö destillatsiooni olen kokku võtnud post factum STSENAARIUMISSE, millele järgneb KOKKUVÕTE.
Magistritöö kirjeldav osa on loomisprotsessi tõlgendav ja seetõttu väga meelevaldne. Inspireerinud tekstiallikatega olen ümber käinud kõige julmemal moel – neid kopeerides, väänates ja pigistades – millest tulenes ka otsus puhastada tekst otsestest viidetest.
Et idee oleks võimalikult klaar ja loetav, siis olen arengu lihtsustanud kolmeks n-ö mudelolukorraks. 

                                ekstaas   ---   kuldlõige   ---   ümbertöötlus

                                 vaimustus   ---   kannatus   ---   tüdimus

Eelkõige olen otsinud vastuseid küsimustele, seirates enda ümber hääbuvat läänemaist kristlikku kultuuriruumi läbi arengu barbaarsusest kõrgkultuuriks ja siis allakäiku. Kuid hakates mõtestama kultuuri palju laiemalt kui kõrgkultuur – viitamaks ühiskonna eluviisile tervikuna: tema väärtushinnangutele, kogemustele, sümbolitele, institutsioonidele ja inimsuhetele –, sai töö käigus üha olulisemaks see, et kultuuriruumi elurütmist tuletatud kolmetine jaotus on projitseeritav paljudele liikumistele elus. Seda võib vaadelda ka kui ühe armastuse lugu, päeva kellegi elust või ühe inimese elu kui tervikut. Kas või selle magistriprojekti kulgu. Kõik need nähtused on ju vaadeldavad kui liikumised kolme seisundi vahel, näiteks veerimine-lugemine-lehitsemine. Ekstaas-kuldlõige-ümbertöötlus. Barbaarsus-kõrgkultuur-allakäik. Sisuliselt vaatlen ma igas vaatuses üht ja sedasama kolmetist liikumist, kuid pilk, millega ma ümbrust haaran on kontsentreeritud erinevatele tahkudele. Selles mõttes on see töö nagu üha korduv parabool, mis rühib igas peatükis üha uuesti üle mäe.
Kuid ei tasuks end vangistada valitud mõistekolmikute liigagi kujundlikku puuri – need on kõigest sõnad, mis kirjeldavad tegelikkuses mitteeksisteerivaid seisundeid – palju olulisem on liikumine (areng ja taandareng või vastupidi) nende mudelolukordade vahel. Need liikumised ei allu sümmeetriale – saamisloole võib järgneda ere sähvatus ning plahvatus, või siis vastupidi on algus ekstaatiliselt tormakas ning järellainetus kestab igaviku.


Kolmetisse rütmi on viidav ka ühe ehte saamislugu. Kõik algab ekstaasist – ideest ja palavikulisest energialaengute möllust. Just nii – vormid ja kujundid plingivad mõttepiltide üksteist üle trumbates ning nõudes oma õigust saada materialiseeritud. Loomise algus on oma seletamatuses täielikult barbaarne, põhinedes vaid intuitsioonil ja hämaral tungil midagi luua. Sünnitada.
Edasi hakkab barbaarseid kaoseliikumisi oma kehtivasse koodidesüsteemi suunama kultuur. Barbaarsed tungid on vaja kujundlikustada – leida neile vorm, mis on lahtimuugitav laiemal tasandil kui üks loojahing. Puhastada mõte piltidest, mis ei ole veel valmis saama ehteks või mis lihtsalt lollitavad, paludes mul teha midagi liiga sürri. Idee materialiseerimise etapp sisaldab kõige enam kõrgkultuurilist enesedistsipliini ja head läbisaamist jumalatega. Sellest etapist sünnib töö tegelik jälg – monument ja ausammas kultuurile.
Viimane etapp on allakäik – mõtestamine, dekonstrueerimine ja unustamine. Teost kui füüsilist objekti see ei ohusta enam, tema uhke olemasolu tuletab vaid meelde loomise kõrghetke. Kuid allakäik võib ümber mõtestada idee, määrida või õilistada seda omatahtsi. Või siis võtab looja peas maad suur tühjus, sünnitusest tekkinud vaakum. Või mõtestamata, võib-olla isegi barbaarne eufooriline hedonism – ka seda on juhtunud.

14-s vaatuses vaadeldav kolmene jaotus ei ole mitte mingil juhul hinnanguline. Ma võin pöörata mäe pahupidi ja saada oru. Ning iga etapi võib omakorda jagada kolmeks ja nõnda kuni lõpmatuseni.
Kas üksikisiku tahte allasurumise hinnaga saavutatud kõrgkultuur on sellest nurgast vaadatuna enam positiivne kogemus?
Kas emotsionaalne ja füüsiline pinge, mida looja teost reaalselt luues kogeb, ei ole mitte see mootor, mis ta läbi kurnab? Ning sellele järgnev jõudeolek ei ole mitte kergendus?
Hetkel kui mu mõte püüab empaatiavõime ja kogetu toel saavutada mingit üldistust, langeb see ambivalentsuse liberaalsesse lõksu. Allakäiguinimese fragmentaarse ja infost küllastunud mõtlemise eripära? Hirm mõista kedagi hukka või tõsta troonile? Igal juhul saab paratamatuse kurbus nõnda purpurse õhetuse ja tüdimus rinda lootus-õie.



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint