Kokkuvõte

Valdur Ohakas sündis 26. detsembril 1925.a Tallinnas. Tema isa oli metsapraaker, ema töötas ministeeriumi insenerina. Ohaka lapsepõlv möödus vanavanemate juures Aegviidus. Kooliteed alustas ta Tallinna 21. algkoolist, kust ta käitumishäirete tõttu Ühendatud Usklikkude Eraprogümnaasiumisse saadeti.

Juba varakult tekkis Ohakal huvi kunstiga tegelemise vastu. Lõpetanud peale usklike progümnaasiumit Õhtutehnikumi, astuski ta 1942.a Tallinna Riiklikusse Kunsttööstuskooli, kus tema juhendajateks said Johannes Greenberg, Niiman ja Eerik Haamer. Greenbergi hindas Ohakas kui oma loomingu esmast mõjutajat ja suunajat. 1944.a mobiliseeriti Ohakas Saksa sõjaväkke ja saadeti väljaõppeks Tšehhimaale Deutsch-Brodi sanitaride kursustele. Seal tutvus ta Ülo Soosteriga ja alguse sai Ohaka-Soosteri eluaegne sõprusside.

Pärast sõda astus Ohakas “Pallasesse”. 1944. aastast kandis “Pallas” Kunstiinstituudi nime ja Nõukogude võimude survel muutus aasta aastalt tugevamaks sotsrealismi pealesurumine. Sotsrealism vastandus õppejõudude poolt propageeritavale vabameelsele õhkkonnale, milles tähtsat osa mängis orienteeritus Pariisi kunstisuundadele. Õpilased huvitusid prantsuse kunstist, kunstnikest; loeti prantsuskeeelseid ajakirju ja raamatuid. “Pallase” õppejõududest on Ohakas oma suuremateks õpetajateks ja mõjutjateks pidanud Elmar Kitse ja Johannes Võerahansut.

Õpinguaastatesse langeb ka Ohaka tutvumine oma tulevase abikaasa Eetlaga.

Ohaka ja tema kaaslaste õpinguaegsele “Pallasele” olid omased ühtsus ja tugevad sõrussidemed. Õpilaskonda ühendavaks ja aktiviseerivaks kujuks oli Ülo Sooster. “Pallase” õhkkond muutus aga aina pingelisemaks – sotsrealismi eirajate aadressil paiskusid esile süüdistused. Kuigi “Pallase” vabad ideed jäid varjatult püsima, algas siiski ringkonna lõhenemine. 1948.a kasvasid Tallinna poolt tulevad ettekirjutused konkreetseteks meetmeteks – etteheiteid tehti “Pallase” õppejõududele, jälgiti lõpetajate diplomitööde valikut. Diplomitöö kaitsmisele ei lubatud ka Ohakat. Üliõpilaste Nõukogude-vastase tegevuse paljastamise käigus visati Ohakas koos mitmete kaaslastega koolist välja. Järgnesid ülekuulamised.

Ohakas saadeti vangilaagrisse Kasahstani Džezkazgani. Mitmetes Nõukogude-aegsetes Ohaka eluloo kirjeldustes on vangilaagris viibimise periood “delikaatselt” kõrvale jäetud. Kolm ja pool aastat seitsmeaastasest karistusest viibis Ohakas maa-aluses vasekaevanduses, kus sai kannatada tema tervis.

1956.a laagrist tagasi tulles aitas Ohakal depressioonist üle saada abikaasa Eetla. Ohaka esmaseks eesmärgiks oli lõpetada poolelijäänud õpingud kunstiinstituudis. Kooli teda vastu ei võetud ja järgnevatel aastatel töötas ta kunstnikuna mitmes kohas. Umbes sel ajal sai alguse ka Ohaka kui kunstniku vähene organiseeritus ja keerukad suhted kunstimaailmaga.

Peagi hakkasid taas tugevnema Ülo Soosteri eeskuju ümber koondunud Tartu sõpruskonna liikmete vahelised suhted. Soosteril käidi Moskvas külas ning tutvuti sealsete underground kunstnikega. Ringkonna ühiseks väljaastumiseks kujunes 1960.a näitus Tartu 8. keskkoolis, mille eestvedajateks olid Silvia Jõgever ja Ülo Sooster. Ometi jäi see ühekordseks ettevõtmiseks ja edaspidi tegutsesid kõik juba iseseisvalt.

Valdur Ohaka 1960ndate loominguperiood on pigem katsetuste aeg ja ettevalmistus 1970ndateks. Kujunes välja Ohakale omane vormikäsitlus, mida iseloomustavad fovistlik värvikasutus, kontrastid ja dekoratiivsus. Kubismile toetudes viljeles Ohakas natüürmortides ka objektide killustamist.

1969.a kolisid Valdur ja Eetla Ohakas Võrumaale Kütiorgu, kuhu nad olid ostnud suvekodu. Kohast kujunes kiiresti kunsti- ja vaimuinimesi koondav paik. Kütioru külaliste hulka kuulusid ka mitmed noored kunstnikud, kelle jaoks Ohakas oli eelkõige suureks eeskujuks, kuid mitte otseselt õpetajaks. Siin sai alguse Ohaka tugev suhestumine loodusega ja tema loomingus hakkas üha suuremat rolli mängima maastikumaal. Tavaliselt maalis ta natuurist, tema töömeetodeid iseloomustas spontaanne lähenemine. Talvel Meriväljal olles maalis ta siiski suviste etüüdide põhjal ja ateljees, mitte otse looduses. Tema tolleaegseid töid iseloomustab pastoosne värvikäsitlus, Soosteri mõjudega sürrealistliku temaatikaga maalides kasutas ta kollaaži. Ohakas hakkas maalima ka töid, mis olid eelkõige mõeldud müümiseks. Vastuoluline on vastamine küsimusele, kas paigutada nn. müügimaastikud Ohaka “pärisloomingu” hulka või vaadata neid pigem kitšina.

1991. a põles Ohakate Meriväljal asuv maja ning ateljee koos arvukate töödega hävis. Viimase kümnendi loomingust võiks esile tõsta eelkõige tugeva maagilise alatooniga loodusmaale ja väikemaale.


galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint