Ohakas 1950ndate lõpul ja 1960ndatel

Tagasipöördumine

1956.a vangilaagrist tagasi tulles kohtus Valdur Ohakas taas Eetlaga ja nii sai alguse nende püsiv kooselu. Naastes ei tundnud ma  esimese hooga Jänkut Tallinnas äragi - tal olid pikad juuksed. Aasta pärast, 1957ndal kohtusime me uuesti ja sellest ajast alates elame koos. Ma arvan, et kui ma poleks oma naist kohanud, oleksin põhja läinud[1]. (OHAKAS 1994).
Kindlasti jätsid laagriaastad Ohaka hinge hulga kustumatuid mälestusi läbielamistest.
/---/ olin laagrist tulles sügavas depressioonis (OHAKAS 1994) See aga möödus ega saanud tema loomuses valdavaks. Ohakaga kontaktis olnud inimesed on teda kirjeldanud hoopis vastupidiselt - kui positiivse ellusuhtumisega rõõmsat inimest. Ta oli kohutavalt soe inimene, rõõmus ja optimistlik. Talle oli omane ka selline kirjanduses korduvalt välja toodud colasbregnonlik: “Elame veel!” Selline täiesti mõõdutundetu optimism ja elamislust. Võttes arvesse neid aastaid seal kuramuse vangilaagrites ja kaevandustes, kus teda solgutati…Enamus tüüpe, kes sealt tagasi tulevad, need on nagu nii või naa kibestunud. Valduris niisugust kibestumist ei olnud, vaid haruharva, kui mingid paranoiahood teda tabasid (LAURITS 2002). Ka peale vangilaagrit oli ta täis lootusrikkust ja soovis jätkata sealt kust pooleli oli jäädud: Aga nagu öeldakse, aeg parandab haavad ja nii olin noore mehena 31aastaselt jälle pintslitega platsis…( PIKKUS 1993)
Kuigi Ohaka üldine haridustee on olnud katkendlik, tundub siiski, et tema jaoks oli oluline institutsionaalne haridus kunstivallas (kunstihariduse alustamine Tallinna kunsttööstuskoolis, suur huvi “Tartu kooli” vastu ja jätkamine nn. “Pallases”, enese tihe seostamine õpingukaaslastega). Võib oletada, et enese sidumine teatud grupiga või ringkonnaga pakkus talle teatud turvatunnet, toetust eneseotsingutes. “Õigel teel” olemise tunnet kinnitas Ohakale kindlasti ka suhtlus Soosteriga, kelle lähedus hoidis tema jaoks tempot kogu aeg üleval. Tahe  Soosteriga ühte sammu pidada oli kindlasti kiire edasiarenemise teguriks. Niisiis võibki järeldada, et instituudiharidus ja õpingukaaslaste ringkond olid noore Ohaka loomingulise kindluse väljakujunemises fundamentaalse tähtsusega.
Ka peale laagrist tagasipöördumist oli  Ohaka esmaseks eesmärgiks lõpetada pooleli jäänud õpingud Kunstiinstituudis. Kohe tagasi tulles läks ta Kunstiinstituuti. Kõik tagasitulnud mõtlesid, et mis nüüd teha - läheks  ja lõpetaks kooli ära, saaks selle asjaga ühele poole. Teised viisid nõutud proovitööd ja nad võeti vastu. Valdurit ei võetud. Vastuvõtjad ütlesid, et nad ei saanud päris hästi aru, mida Valduri tööd endast kujutasid. Hiljem küsis Valdur tolleaegselt rektorilt, et miks sa mind vastu ei võtnud. “Ma ei saanud, sest sinu toimikus oli lause: “Valitsused tulevad ja lähevad, aga kunst jääb”” /---/ Sinna lause juurde oli aga lisatud, et edaspidi ei tohi teda kooli vastu võtta (OHAKAS 2002). Nõukogude võim ei jätnud oma sekkumist Ohaka ellu ja tegevusse ka peale vanglakaristust. Ohakas jäi õpinguringkonnast kõrvale ja pidi üha enam harjuma iseseisva kunstniku staatusega. Kunstiinstituuti mitte pääsemist võibki vaadelda kui uue etapi algust tema elus - 1958. aastast tegutses Ohakas vabakutselise kunstnikuna, kuulumata organisatsioonidesse ja olemata otsene liige kunstirühmitustes. Organisatoorsusest kõrvalehoidmisest joonistus välja Ohakale omane “üksiku hundi” staatus.
Pärast õpinguplaanide nurjumist asus Ohakas 1956. aasta mais lühikeseks ajaks tööle Tallinna Riiklikusse Tsirkusesse. Laagriaastatega nõrgenenud tervis ei lubanud Ohakal pikalt töötada: Tervislikel põhjustel olin sunnitud varsti katkestama töö ja viibima haiglas ja sanatooriumis (OHAKAS 1959). Tervenedes jätkas Ohkas 1958. aasta veebruaris kunstnikuna õmblusvabrikus “Võit”. Sama aasta novembris asus ta dekoraatorina tööle Tallinna Riiklikus Viktor Kingissepa nimelises Akadeemilises Draamateatris. Tööd oli kusagil vaja teha. Maalisin ühe põlvitava elevandi ja kuna pilt tsirkuse juhtkonnale meeldis, võeti mind sinna tööle (OHAKAS 1994). Tähti ta eriti teha ei osanud, aga siis joonistas lõvisid ja tsirkuseartiste. Seal oli  pahandus, et kuna ta tähti ei osanud hästi maalida, siis lühikesed nimed tegi ta suurte punaste tähtedega, aga pikad nimed väikesed ja tumedad. Seal tsirkuses hingati kergendatult, kui ta lahkus /---/. Draamateatris oli ta dekoratsioonide maalija, sealt sai tal kohe ka üks pilt näitusele.  (OHAKAS 2002) 1957.a esines Ohakas tööga Eeslinna motiiv (1957) näitusel (Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40.aastapäevale pühendatud Nõukogude Eesti Kunstinäitus), millele järgnesid 1958.a  žüriivaba näitus[2], noorsoo-ja sporditeemaline näitus[3], ning 1959.a vabariiklik kunstinäitus[4].

Tartu sõpruskond ja 1960. aasta näitus

Laagriaastatel lõdvenenud sidemed Tartu sõpruskonna liikmete vahel hakkasid taas tugevnema peale väljasaadetute, eelkõige Ülo Soosteri tagasipöördumist. 1956.a jõudsid vangid laagrist koju. Kevadel saabus Eestisse Ülo Sooster /…/ Ta abiellus, proovis edutult leida elu- ja töökohta kodumaal ning astuda ENSV Kunstnike Liitu. 1957.a on ta juba Moskvas (Soosteri kataloog).
Ülo Sooster oli vägagi tähtis kuju tema Eestis olevatele kunstnik-sõpradele. Tema toetus, julgus, värsked mõtted ja ideed olid paljude jaoks elustavad ja andsid jõudu jätkata, sest peale sõda ja laagriaastaid oldi sageli kapseldunud ning ebakindlad. Niisugune üksteise toetamine oli ära lõppenud selleks ajaks, kui me Venemaalt tagasi tulime. Siis oli juba mingisugune “Tartu vaim” ja “Tallinna vaim” ja mingisugused eraldused. Ülo aga oli Tartu ja Tallinna vahel justkui ühendav lüli. Kui Ülo tuli, siis oli selline tunne, nagu poleks neid vahepealseid aastaid olnudki. (OHAKAS 2002)
Moskvasse minek ei saanud takistuseks ka Soosteri ja Ohaka vahelisele sõprusele ja kontaktidele. Jõgever olevat rääkinud, et kui Sooster käis Eestis ja läks Tartusse, siis Valdur olevat alati mõne aja pärast Tartusse sõitnud uurima, mida Ülo rääkis, mis töid kaasa tõi, millised need välja nägid.  /---/  Valduriga olid nemad (Soosteriga) väga lähedastes suhetes. Iga kord kui ta Eestisse tuli, läks ta kõigepealt Valduri juurde, siis Meedi [Soosteri õde – L.P.] juurde. (OHAKAS 2002) Sama tähtsaks kui Soosteri  viibimisi Eestis, võib pidada ka tema sõprade külaskäike Moskvasse, mis avasid uimasest Nõukogude Eesti kunstielust tulnutele tõelise underground kunstimaailma. Teiseks tasandiks oleks Tartu sõprade Moskvaskäigud, kus Soosteri isiksuse vahetu mõju kõrval mängisid rolli ka välised tegurid(näitused, raamatukogud, Soosteri sõprade kunst, sõprade seltskond, teisipäevad Krassini tänavas jne). /---/ Ü. Sooster kujundas kõigepealt Tartu-Moskva kunstitelje, milles Tartu poolt esindasid tema sõbrad või laagrikaaslased L. Saarts, K. Kärner, V. Janov, S. Jõgever, L. Vallimäe-Mark, H. Viires, V. Ohakas jt. (Tallinn- Moskva)
Üks tihedamaid Soosteri külalisi Moskvas oligi Valdur Ohakas koos abikaasa Eetlaga. Tänu Ülole, tema sõbrad, tuttavad ja need, kellest tema rohkem lugu pidas, muutusid ka meie sõpradeks ja tuttavateks, kellest ka meie hakkasime lugu pidama, sest me vaatasime neid läbi Ülo silmade. Nii oli Ilja Kabakoviga. Siis oli Erik Bulatov , üks paremaid vene kunstnikke (OHAKAS 2002).
Ülo ja tema sõpradest Moskva kunstnikud mõjusid Tartu sõpruskonna tegelastele oma loominguga värskendavalt ja julgustavalt, sest nagu juba mainitud ei pakkunud siinne keskkond oma stagneerunud olemusega kunstnikele innustavat pinget. Pärast laagrist vabanemist nappis neil elutempot. Tallinna kunstikliima oli toona soikunud olekus, ebahuvitav. Vangilaagris valitsenud olukord oli olnud palju pingelisem, kui see, kuhu nad nüüd olid sattunud (Tallinn-Moskva). Sidemed Tartu sõpruskonna liikmete vahel olid taas tugevnenud ja tunti teatavat ühtsust. Nii oligi tekkinud nn Tartu grupp, mille tuumiktegelaseks Ülo Sooster. 1958.-1959. aastast alates tegutses Tartus rühm kunstnikke, kelle tegevus rühmitusena on tänini  jäänud kunstiloolaste tähelepanu alt kõrvale. Rühmituses olid viimaste “Pallases” õppinud kunstnike hulka kuulunud  Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Valdur Ohakas, Lembit Saarts, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires. (Soosteri kataloog)
Aina tuntavamaks muutus rühmituse liikmete soov ja vajadus nõukogude tingimustes ühiselt välja astuda. 60-ndail leiavad noored kunstnikud, kellel ühine huvi kunsti uuenduste ja avangardse kunsti vastu, et ühiselt on kergem alustada ja vastandada end ametlikule kunstipoliitikale (TALVISTU 1997: 9). 1960.a sai teoks Soosteri idee ühisnäitusest. Näituse peamiseks organiseerijaks  oli Silvia Jõgever, kelle eestvedamisel rühma tööd Tartu 8.Keskkooli ruumidesse üles pandi. Näitus oli üleval 1.septembrist - 11.oktoobrini /---/ Ekspositsioon tekitas suurt huvi väljaspool kooli, sest seal esitatu erines oluliselt tavalistest näitustest. “See oli hele ja helge—vabade inimeste kunst,” meenutas H.Viires. Kuid kõik vastukajad polnud sugugi positiivsed. Oktoobri algul jõudsid sõpruskonnani kuuldused, et näituse peale on kaevatud ning “nõukogude vastase grupi”tegevust arutati partei linnakomitees ja KGB-s /…/.Ühtki kunstnikku otseselt ei karistatud, küll aga ahistati vaimu.
1960. aasta näitus oli osalenud kunstnike jaoks väga tähtis. Vist esmakordselt tundsid need elust muserdatud loojad end ühtse rühmana. Eredalt tuli ilmsiks nende kunstiliste püüdluste ja tõekspidamiste sarnasus ning erinevus ametlikust kunstist. /---/ 1960. aasta tähistab kõigi jaoks väga produktiivse  ja huvitava aja algust (Soosteri kataloog).
Kuigi Ohakale sai aina omasemaks eelpool nimetatud eemalehoidmine institutsioonidest ja organisatsioonidest, pidas ta siiski oluliseks Kunstnike Liitu astumist. Ohaka toimikus säilinud dokumentidest võib välja lugeda, et 1958.a on tema vastuvõtmist ENSV Kunstnike Liidu liikmeskandidaadiks soovitanud R.Uutmaa, 1959.a L.Mikk, R.Uutmaa ja A.Peek (TOOM 1977). Liidu liikmeks sai ta 1962.a  peale nelja-aastast avalduste ja soovituskirjade esitamist. Kunstnike Liitu kuulumisest ei sõltunud Ohaka sõnul just palju: Vaid see teadmine,et oled võrdne võrdsete hulgas.  Majanduslikud vahendid ateljee rajamiseks ja maalitarvete ostmiseks tuli ikka endal leida. Kunstnike Liitu kuulumise eelistena on Ohakas nimetanud laenu võtmise võimalust abikassast  ja töölepingute kiiremat ja hõlpsamat sõlmimist (PIKKUS 1993).

Isikupärase loomelaadi kujunemine

1960ndaid aastaid on nimetatud Ülo Soosteri sõpruskonna kõrgajaks ja ka Valdur Ohaka parimateks loomisaastateks (Soosteri kataloog). Siinkirjutajale näib aga Ohaka 1960ndate aastate looming rohkem jätkuva eneseotsinguna, katsetusena kui väljakujunenud kindla isikupära väljendajana. 1960. aastate maalide hulgast võib leida küll Ohaka loomingu paremikku kuuluvaid natüürmorte, kuid mitte kunstnikule tuntust toonud võimsaid maastikumaale. Seepärast võikski 60ndate perioodi töid pidada pigem Ohaka 1970. aastate tipploomingu aluspõhja loojateks, isikupärase vormikäsitluse kinnistajateks. 1960. aastate tööde kohta puuduvad ka põhjalikumad käsitlused, neid mainitakse sageli katkendlikult ja fragmenteerivalt Ohaka muu loomingu kirjelduste hulgas. Oluliselt rohkem võib leida informatsiooni ja materjale aga 70ndatel valminud tööde ja “Kütioru perioodi” osas.
Ohaka töömeetodid on 1960. aastatel otseselt seotud õpingute ajast saadud kogemusega. “Pallase” koolis oli rõhutatud  hetkemulje ja –elamuse ajel tehtud etüüdide tähtsust, vahetut kontakti kujutatavaga. Seda joont jätkas Ohakas ka hiljem. Spontaanselt maalides oli tema peamiseks väljendusvahendiks värv[5], mida ta julgelt ja kiiresti lõuendile kandis. Ohakale polnud omane niivõrd teadlik komponeerimine kuivõrd lähtumine emotsioonist. Tema taktikaks oli äkkrünnak. Ning kui ei õnnestu, viskab töö minema ja kasutab uut - kuni asjast asja saab. (PÕLDROOS 1966) Kõige õnnestunumad näivadki Ohaka spontaansusest lähtuvad maalid, mis tänu oma julgele pintslitööle ja värvikasutusele mõjuvad eriti elavalt.
Ohaka 1960. aastate töödele on omane vormi üldistamise püüdlus, kuid samas kindel natuurilähedus. Viimast kinnitab ka tolleaegsete tööde teemavalik: maastiku-ja linnavaated, natüürmordid. Kujutatud on konkreetseid paiku ja esemeid, mängides vormi ja värviga, kuid säilitades silmale nähtava kompositsiooni. Ohakale meeldib värviga modelleerida, tuua sisse kontraste ja dekoratiivsust. Vormilaadilt on  Valdur Ohakas mitmeti lähedane foovide traditsioonile - joonistuslik täpsus on sageli allutatud vormi väljendusrikkusele, esinevad kontuuriga ümbritsetud ühtlased värvipinnad.
Kasahstani elamuste mõjul on Ohakas 1960. aastate alguses maalinud Sinised mäed (1961) ja Džezkazgani mäed (1962). Mõlemad tööd näitavad selgelt “ohakalikku” julget pintslitööd, konkreetsest elamusest lähtuvat spontaanset väljenduspüüdlust. Heleda taeva taustal mõjuvad kontrastsetena oma koloriidilt sinise erinevaid varjundeid peegeldavad mäed ja pruunikas-lillakasse kalduv maastik. Mägede tumedale massiivsusele lisab veelgi vormi valge värv, mille pastoosne kasutamine erinevate pindade neutraliseerija ja kontrastide esiletoojana on Ohaka töödele vägagi omane.
Eelpool nimetatud värvipindade eraldamine kontuuriga tuleb eriti selgelt esile Ohaka tolleaegsetes vaatemaalides. Ohakas ignoreerib natuuritäpset värvikäsitlust ega lähe oma kompositsioonides kunagi detailide kujutamiseni. Selle asemel omistab ta vormi ja materjali poolest suguluses olevatele pindadele sageli kindla värvitooni, vormistades erinevad värvialad tumeda piirjoonega. Linna- ja tööstusmaastike vaateid silmitsedes jääb meelde üldmuljet kujundav üks domineeriv värvitoon ja tema varjundid. Nii on linnavaadetes Vaade Kuningaaiast (1966) ja Talvepäev (1964) sinakas koloriit, Pirita (1959) ja Maardu keemiakombinaat (1969) balansseerivad halli, musta ning pruunikasbeeži vahepeal, “Kolhoosi saekaater”(1960) jääb aga  värvikäsitluselt pruuni, beeži ja kollase tooni piiridesse. Sageli kasutab Ohakas tumedate ja domineerivate toonide kõrval valget värvi, luues seeläbi kontraste ja dekoratiivsust. 1960.aastate maalide ühendava tegurina on välja toodud nende sinist koloriiti, kunstniku sinisearmastust: Ohaka lemmikuks on sinine värv, mida ta siis parajates kohtades kollaste pindadega vürtsitada armastab (PÕLDROOS 1966). Kollase ja sinise sümbioos on pärit juba 1950.aastate lõpust, mil kunstnikku tunti kui tumesiniste varjude ja kollaka dekoratiivse valguse Ohakat (SOOSAAR 1983). Oma järgneval perioodil valminud tööde koloriidieelistusi on kinnitanud ka Ohakas ise: 60ndatel olin kuulus külmade siniste toonide kasutaja. (OHAKAS 1994)
Kõikide maalidel esinevate hoonete kujutamislaadi iseloomustab vormiüldistus, teatav killustatus, monotoonsete “paneelide” kombinatsioonid. Sellises vormikäsitluses võib näha vihjet Paul Cezanne’ist lähtuvale varakubistlikule laadile. Eriti töös Vaade Kuningaaiast assotsieerub Tallinna vanalinna majakatuste omavaheline “mäng” Pablo Picasso varaste kubismikatsetustega. Mitmetes vaadetes viljeleb Ohakas üldistust ka loodusvormides - maalides Niguliste (1966), Pirita ja Vaade Kuningaaiast esinevad tumedad, siluetilikud, visandlikult maalitud puuvõrad. Sarnane käsitlus ilmneb ka töös “Männid”, kus metsa edasiandmiseks on märgitud vaid puuvõrade kõige üldisemad liikumised ja kuju. Linnavaadetes – nagu ka Kasahstani maastikes - säilib pikkade, julgete tõmmetega maalimine ja valge värvi vastandamine tumedatele pindadele.
Kõige rohkem on Ohakas 1960.aastatel maalinud natüürmorte.[6] Ka siin jääb ta vormikäsitluses lähedaseks maastiku-ja linnavaadetele – igapäevaesemete üldistav kujutamine, värvikontrastid, dekoratiivsus, pastoossus. Mitmete natüürmortide puhul võib juba kindlalt rääkida kubismi mõjudest. Ohaka otseseks eeskujuks oligi Picasso, keda ta koos sõpradega imetles juba õpingute ajal. Tema suur iidol oli Picasso, temast ei saanud ta üle ega ümber (OHAKAS 2002). Picasso tööd jäid Ohaka jaoks aga alati ideaalideks, neid jäljendada ta ei püüdnud.
Ohaka üldistava laadiga sobis abstraheeriva käsitluse sissetoomine, katsetamine  vormi killustamisega. Varasemates natüürmortides on Ohakas kujutanud esemeid cezanne’ilikult, vaatepunktist, kust nad näivad kõige iseloomulikumad. Puuviljad maalil Natüürmort kaladega (1965) ja vaagen natüürmordil Muhu tool (1967) esindavad puuvilja ja vaagna ideed kui sellist, ignoreerides rakurssi, millest lähtuvalt on kujutatud teisi pildil olevaid esemeid. Natüürmort kalaga (1966), eriti aga Natüürmort samovariga (1966) ja Vanad asjad (1968) on oma laadilt eelnevatest juba erinevad, julgemad. Esiplaanil kujutatavad esemed säilitavad oma äratuntava ja iseloomuliku vormi, abstraktseks ja geometriseerivaks läheb Ohakas aga tausta kujutamises. Kubistlike vormipüüdluste ja kujutatavate esemete natuuriläheduse soovi koosmõjul tekib teatav ohakalik kirevavärviline “mosaiikstiil”. Ohakas näib nautivat lihtsalt pildipinna tükkideks eraldamist, nägemata vajadust nende tükkide segamises. Dekoratiivsust ja konkreetsust lisavad pildipinna kirevatele “tükkidele” tumedad piirjooned. Natüürmort kannuga (1970) lõpetab Ohaka 1960.aastate natüürmortide rea, olles oma üldmuljelt kõige abstraheerivam. Selles töös on taust vallutanud kujutatava, kannu vormi edasiandvad tükid on oma mahult tausta kildudega võrdsed. Maalid lestakaladega (lisaks eelnevatele ka Kalad (1961), Lest (1963), Kalad taldrikul (1964)) moodustavad kunstniku natüürmortide paremiku - neis näib Ohakas tundvat ennast kõige kindlamalt, lastes mõjule pääseda lihtsal üldistatud vormil ja hoidudes liialdamisest vormide killustamisel.
Ohakas on oma 1960.aastate töödes mitmekesine nii erinevate vormikatsetuste kui ka teemavaliku poolest. Eelnevas ülevaatlikus käsitluses välja toodud tööde kõrval tegi Ohakas põneva deformatsiooniga portreesid (Autoportree (1967) ja Portree (1960), mõlemad erakogus)[7], omapäraseid pintsliga visandatud tušijoonistusi ja katsetusi kollaažitehnikaga. Vabaloomingu kõrvalt tuli paratamatult maalida ka “riiklikult” (juba eelpool välja toodud tööstusmaastikud, ka Partisanid (1967) ja Vahetus (1963). Vabakutselisena ei saanud Ohakas mööda vaadata ka kõigest sellest, mida teati meeldivat riiklikule ostukomisjonile. Ja nii maaliski ta juba kuuekümnendail näiteks pärast suurt tööstusmotiivi vähemalt ühe töö oma lõbuks (LEPP 2001).





[1] Siin viitab Ohakas oma alkoholiprobleemile.
[2] Maalid Pargis (1959), Akt (1958), Aegviidu raudteejaam (1958).
[3] Maalid Pirital (1958), Kaktus (1958), Hindulanna portree (1958).
[4] Maalid Kretingi saun. Leedu (1958), Moskva kunstniku G.Adamova portree (1958).
[5] Võtta Valdur Ohakalt värvid, on sama, mis siduda itaallasel käed kinni. Kumbki ei oska end enam väljendada (Ateljee-etüüde).
[6] Natüürmortidel kujutatud esemed on sageli minevikule vihjavad ja lüüriliselt vanamoodsad. Mulle on meeldinud maalida vanu asju (OHAKAS 1987).
[7] Soosteri kataloog



galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint