Suhted kunstimaailmaga ja looming 1990ndatel

Suhted kunstiringkondadega

Kütiorgu minek tõi endaga kaasa mulje Ohakast kui boheemlasest kunstnikust, kes istub metsas, maalib oma lõuendeid, naudib üksindust ja sõltumatust. Muidugi tähistas orgu kolimine täielikult uut kvaliteeti Ohaka ja looduse suhestumises, kuid ometi ei saa seda tõlgendada kui eemalejäämist kunstielust. Suuresti tänu Eetla Ohaka aktiivsusele jõudsid tema tööd nii näitustele kui ostjateni. Ei saa ka väita, et Ohakal oleks puudunud  teave kunstimaailmas toimuva kohta – uut diskussioone vallandavat informatsiooni tõid Kütiorgu linnast tulnud külalised, samuti käis Ohakas ise tihti kunstinäitustel[1].
Kütioru õhkkond, maalitunnid maastikus ja sõbralik suhtlemine külaelanikega[2], muutus pingelisemaks enne tööde näitustele esitamist.  Võib oletada, et esinemine näitustel oli Ohaka jaoks vägagi tähtis – veel vastu näitusepäeva ööd tegi ta maale lisaks, et esitatud saaks just kõige paremad tööd. Ohakas lootis näitusetöid maalides kindlasti ka vastukajale, tunnustusele, mida ta sõber Indrek Hirve sõnade kohaselt vajas nagu õhku (HIRV 2001).
Niiväga kui Ohakas polekski tahtnud hästi esineda ja näidata enda omapära, polnud see tollases kultuuriruumis sageli võimalik. Tihti lükati Ohaka tööd tagasi või eksponeeriti ebaatraktiivselt. Need olid kõik žüriiga näitused, sealt käisid  tööd esmalt läbi, siis näituse kujundaja käest, kellel oli ka teatav võim: torkas kapi taha või jättis üldse välja panemata. Žürii ja kujundajaga oli Valdur pea alati tülis (LAURITS 2002). Ainuke viis suhteid “parandada” oleks olnud alistumine kunstipoliitika ettekirjutustele. Ohakas seda teed muidugi ei läinud – oma olemuselt oli ta allumatu boheemlane, organisatsioonide piirav iseloom oli talle võõras[3]. Organisatsioonidega oli ta kogu aeg nugade peal. See oli ikka üpris vastik vene aeg ja teadagi, millega need organisatsioonid põhiliselt tegelesid—ikka tasalülitusega (LAURITS).  Ohakal tuli tihti kokku puutuda põhjendamatu kiusu ja takistustega. Heaks näiteks on tema joonistuste näituse ärakeelamine ja selle vahetult trükitud kataloogi hävitamine 1982.a.  Kaheksa aastat hiljem kui  joonistused näitusele jõudsid, märkis kataloogi koostamise algataja Mart Lepp: Nii siis, kui ka praegu võib ainult imestada, mida kõike küll haiglaselt riigitruud kuraatorid on pidanud vajalikuks ära keelata…(LEPP 1991).
Põhjuseid, miks Ohakas ei olnud tollases kunstikeskkonnas just kõrgelt koteeritud, võib leida mitmeid. Võimalik, et kiusliku suhtumise taga oli puhtalt sihilik inimlik kadedus nii Ohaka kui maalikunstniku, tema tööde müügiedu kui ka Kütioru teatud mõttes suletud ringkonna suhtes (LAURITS 2002). Ohaka maastikud, suureformaadilised, sügavad, müstilised, torkasid üldfoonil sageli selgelt esile – neis kinnistunud loodusmulje kirjeldamise laadis peitus Ohaka ainulaadsus. Valduri asjad torkasid üldmassist ikka kohutavalt silma. Üks asi mille poolest ta erines enamustest tolleaegsetest maalijatest, oli see, et tema suhe ainesega oli selline äärmiselt emotsionaalne, vahetu ja soe. (LAURITS 2002) Samal ajal kui kunstnike seas oli neid, kes maalisid lihtsalt moe pärast, olles oma töödes sageli kibedalt iroonilised, justkui kurjad, läks Ohakas oma teed – ta maalis seda, mida ise läbi elas (LAURITS 2002).
Ametlike hierarhiate sallimatust kutsus esile kindlasti ka Ohaka suur müügiedu.  Tema maalid olid just sellised, mis ostjaskonnale meeldisid. Ohakat tunti. Tutvussidemete kaudu jõudsid Ohakate juurde aina uued kliendid. Terava kriitika alla langesid ka maalide odavad hinnad – Ohakas müüs palju, tunduvalt rohkem kui teised. Kuna silmapaistvaima osa kunstniku avalikust tegevusest moodustasid väikesed maastikud ja nende müügiprotsess, siis kutsus see esile väärastunud arusaama Ohakast kui ainult kommertsile orienteeritud kunstnikust, kitšimeistrist.
Ebatervet suhtumist Ohakasse vallandas, nii imelik kui see ka ei tunduks, Kütiorg. Kütiorg ise oli vaieldamatult väga suur kadeduse allikas. Seepärast, et see koht muutus legendiks praktiliselt momentaalselt. /--/ Kuna siiski see siinkäijate hulk oli piiratud konkreetse sõpruskonnaga, siis mul on küll on alust arvata, et kunstnike liidu juhtkonnast nii mõnigi võis olla solvunud, et miks teda siia ei ole kutsutud jne. (LAURITS 2002).
Täielikuks underground kunstnikuks ei saa Ohakat siiski pidada. Kuigi esines konflikte, olid tema suhted kunstiringkondadega üldjoontes normaalsed. Tunnistust sellest annab ka fakt, et kunstimuuseum on oma kogudesse ostnud palju Ohaka töid. Arvestades, et takistusi ja ärakeelamisi tuli nõukogude perioodil ette ka paljudel teistel kunstnikel, näib ka Ohaka osalemine näitustel siiski suhteliselt aktiivne ja süstemaatiline. Tundub, et Ohaka vähene organiseeritus lähtus eelkõige tema enda iseloomust – tema julge otsekohesus ja vankumatud arusaamad ei võimaldanud kinnipidamist teatud normidest, raamidest. Ohakal oli palju sõpru nii Kütiorus käinud seltskonna hulgast kui ka Tartu ajast. Teised kunstnikud olid tema jaoks aga ainult head sõbrad – loomingulisel pinnal hindas Ohakas individuaalsust ega vajanud koopereerumist .

Õpilased

Vähetähtsaks ei saa pidada Ohaka rolli noorte, alles õpilase staatuses olevate kunstnike eeskujuna ja toetajana. Õpilased koondusid tema ümber eriti suvel Kütiorus, aga ka talvel Merivälja perioodil. Eetlale ja Valdurile näidati oma töid[4]. Tugevaks huviobjektiks oli ka Ohakate kunstiraamatute kogu Meriväljal.
Ohakate juures ei eksisteerinud aga organiseeritud maalikooli, otsest õpetamist ja juhendamist ei toimunud. Stuudiokooliks oleks seda vist vale nimetada, sest ta oli selline äärmiselt vabameelne ja distsipliinitu organ. Valduri ja Eetla ümber sebis pidevalt alla kümne aktiivsema noore, kes tihedamini nende juures käisid ja siis arvutu hulk juhuslikult käijaid, kes tulid oma pilte näitama ja nende omi vaatama. (LAURITS 2002). Valdur Ohakas oli noortele elavaks eeskujuks, temalt õpiti mitte niivõrd maalitehnilisi võtteid kui “kunstnikuks olemist”. Viimast on rõhutanud ka Ohaka õpilane Peeter Laurits: Valdurilt õppisin kogu seda ellusuhtumist. Saada vahetut elusat kontakti ühest küljest sellise elava legendiga (ja noh, legend legendiks—ta oli lihtsalt niivõrd jõuline isiksus), kelle eeskujul vaadata ja ümber mõtestada oma senist maailmakirjeldust—see on minu meelest kunstihariduses kõige olulisem punkt. Mitte niivõrd näpuosavus, kuivõrd eetilis-esteetiline maailmakirjeldus (LAURITS 2002).
Kõige aktiivsem oli koondumine Ohaka ümber suvel, kui noored kunstnikud teiste külaliste hulgas Kütiorus käisid, seal maalisid ja kunstniku tegevust jälgisid. Lauritsaga üheaegselt olid Ohakate õpilasteks ka näiteks Reti Saks (siis Laanemäe), Urmas Mikk, Ivo Lill, Toomas ja Peeter Kaasik, Rein Ereb. Loomulikult oli Ohakal õpilaste  seas ka oma lemmikuid. See ei avaldunudki niiväga kiidusõnades kuivõrd selles, keda ta endale lähemale lasi. Ma mäletan, et kui ma esimestel aastatel siia käisin ja ilma küsimata või põhjuseta ateljeesse sisenesin, siis oli märgatav teatav kulmukergitus—distants oli sees. Aja edenedes liikusin aga järjest lähemale ja see oli tunnustuse selline füüsiline vorm (LAURITS 2002). Üheks Ohaka lähedasemaks õpilaseks oli Rein Ereb. Kõik suved veetis Kütiorus  ka Ivo Lill, kes oli Ohakatele kasulapse eest.
Õpilastega ei puututud kokku ainult Kütiorus või Merivälja ateljees. Eetla ja Valdur Ohakas käisid noortega sageli koos kontsertidel, näitustel Moskvas. Üheks põnevaks ühisürituseks olid Eetla Ohaka sõnul Kuldar Singi kinnised Becketti õhtud Raua tänava koolis (Tallinna 21. Kool). See oli tore ja põnev kui kunstiinimesed ja intelligents tulid sinna õhtule ja vaatasid ümberringi, et keegi silma peal ei hoiaks. (OHAKAS 2002)
Ohaka juures käis aastate jooksul palju õpilasestaatuses noori kunstnikke. Ometi ei kujunenud kooskäijatest Ohaka laadile tuginevat koolkonda. Õpilasteks olnud kunstnike käekirjad ja žanrivalikud on Ohakast vägagi erinevad: Peeter Lauritsast on saanud kultuuritekstidega mängiv fotograaf, Reti Saksa põhiloomingu moodustavad peene joonekäsitlusega graafilised lehed, Ivo Lill tegutseb klaasikunstnikuna, Urmas Miku töödel esinesid värvilised geomeetrilised kujundid. Oma loomingus Ohakale kõige lähedasem tundub olevat Rein Ereb – ka tema on tegelenud maastikuga. Erebi pastellmaalide vormikäsitlus on Ohaka omast siiski tunduvalt pehmem, peenem ja detailsem.

Ohakas 1990ndatel

1991.a, peale Valdur Ohaka suurima personaalnäituse mahavõtmist Lauluväljaku Valges paviljonis, tabas Ohakaid suur õnnetus – põles ateljee Meriväljal[5]. Tulle jäi enamik Ohaka paremaid töid, sealhulgas suured lõuendid ja joonistusmapid. Hävisid ka paljud teiste kunstnike väärtuslikud tööd ning  suur osa Ohakate raamatutest. Seal oli Kabakovi, Erik Bulatovit, Soosterit, Aili ja Toomas Vinti, Jüri Arrakut. Olime antikvariaatidest ostnud kunstiraamatuid, ka need hävisid (OHAKAS 2002).
Ohakas jätkas aga maalimist endise hooga.  Kommenteerides oma töötempot märgib Ohakas ühes 1994.a intervjuus: Pilt päevas tuleb nüüdki. Produktiivsus läheb aastatega vaata et hullemakski. Alates 80ndatest ei jää mul päevagi vahele kui ma ei maali ja siis veel akvarellid ja espriid (OHAKAS 1994). Suurte maastikumaalide kõrvalt tegeleski Ohakas 90tel  palju ka väikeste etüüdide, akvarellide ja joonistustega. Nende väikeste tööde väärtust hindab kõrgelt kunstikoguja Mart Lepp: Need väiksed maalid ja joonistused on tekkinud pärast päevast maastikumaalide tegemist õhtutundidel – see on olnud kunstnikule omalaadne puhkus, võimalus tegelda kõige sellega, mis teda kütkestas. Just siin kasutab Ohakas kogu oma värvipaleti rikkust, improviseerib julgelt ja artistlikult. Ohaka väikesed pildid on nagu kunstniku laialipudenenud päevaraamatu lehed – intiimsed, siirad ja otsekohesed. /--/Just oma väikestes piltides on ta tõeliselt suur (LEPP 2001). Omaette osa etüüdidest moodustavad väikesed naiste portreed, mis valminud mälupiltidele toetudes ja hetkemulje ajel. Neile piltidele on omane teatud salapära, sest kujutatud pole konkreetset inimest – inspiratsiooniallikas näib olevat teada vaid kunstnikule endale.
Siinkirjutaja meelest väärivad eraldi käsitlemist lisades toodud valdavalt 1990.a valminud tööd. Tööde nimed ja asukohad on teadmata, kuid võib oletada, et vähemalt mõned neist maalidest hävisid Meriväljal tulekahjus. Neis maastikes on võrreldes eelnevaga tunda täiesti teiselaadset kvaliteeti – fantastilist jõudu, romantilist loodusarmastust ja maagiat. Loodusmaagiasse on ta nii otseselt sisse läinud, et ohverdanud kõik muud asjad. Teist säärast loodusmaagi ma ei tea. (LAURITS 2002) Tundub, et siin saavutab Ohaka aastatepikkune suhestumine loodusega oma lõpliku resultaadi, lõuendile kanduvad tema peas kombineerunud Kütioru maastikuvaated, mida ei eksisteeri sellisel kujul natuuris, kuid mis on väga mõjuvad. Fantaasia teel saavutab Ohakas palju võimsama Kütioru kvintessentsi, kui muidu võiks saavutada. Valdur läks aja jooksul üha pöörasemaks, kakkus üha otsesemalt loodusest. Kui siia poleks suusabaasi tekkinud ja kui ta oleks saanud surmani siin Kütiorus tegutseda, siis ma ei kujuta ette … Oleks läinud veel hullemaks (LAURITS 2002).
Kütiorust tuli aga ära minna. 1990. aastate alguses alustati orgu suusakeskuse rajamist ja Ohakad, kes ei talunud vaatepilti uuristavatest buldooseritest, lahkusid oma armastatud suvekodust[6]. 1993.a suve veetsid Ohakad üle pika aja orust eemal. Nad kolisid Raplamaale Kõrvetagusele. Ohakas jätkas tempokalt maalimist. Paratamatult hakkas peale suruma ka vanadus ja süvenev haigus. Siis kui selgus, et ei anna enam opereerida, ütles ta mulle, et istu ja ära kuhugi mine. “Tead, kui palju mul on praegu mõtteid.” Tema seest tuli kaksteist-viisteist minutit järjest, justkui purskkaevust, ideesid maalide kohta.(OHAKAS 2002) Need ideed jäid aga teostamata.

Valdur Ohakas suri 16.veebruaril 1998.a.





[1] Tema suhtumine kunsti või kunstinäitusesse oli sarnane fanaatikuga, kes läheb spordivõistlusele (OHAKAS 2002)
[2] Ta käis palju ümbruskonna inimestega läbi ja kõigile meeldis see, et Valdur oli selline lõuapoolik ja igale poole astus sisse. Eks ta sellisena ole põhiliselt inimestele meelde jäänud (LAURITS 2002).
[3] Tema kord võetud tee või mõeldud mõte, mida ta õigeks pidas, sealt oli teda peaaegu võimatu eemale kiskuda (OHAKAS 2002).
[4] See, mida meie teadsime, seda me jagasime ja ei olnud nii, et kedagi oleks sinna kutsutud. (OHAKAS 2002)
[5] Tulekahju põhjus on ebaselge. Ohakad ise väitsid, et tegemist oli süütamisega (nt. OHAKAS 2002).
[6] 1997. aastast elab Kütiorus Peeter Laurits koos abikaasa Leeloga. Endiselt on org kunstiinimesi ühendav paik – Kütiorus tegutseb Lauritsate poolt juhitav Avatud Ateljee, mis pakub erinevatele kunstnikele võimaluse viibida looduslähedases loomekeskkonnas ja tegelda maakunstiga. Mitmetest kunstnike poolt loodud objektidest on Kütiorgu kujunenud ka maakunsti rada.



galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint