Sissejuhatus

Käesolev seminaritöö käsitleb eesti kunstniku Valdur Ohaka (1925-1998) elulugu ning püüab vaadelda mõningaid olulisimaid suundi Ohaka loomingus. Antud teema kasvas välja esialgsest plaanist uurida Võrumaal Kütiorus asuva Kütioru Avatud Ateljee tegevust ning ajalugu. Kuna just Ohaka ajal kujunes Kütiorust välja kultuuriringkondade kogunemiskoht, siis jõudsin paratamatult Ohaka kui kunstniku ning inimese fenomenini. Peagi avastasin ka, et viljaka ja kahtlemata väga populaarse kunstniku elu ning loomingu kohta pole valminud ühtegi põhjalikumat uurimust, tõsisemad loomingukäsitlused jäävad aga juba aastakümnete taha. Sellest tulenevalt kujunesid peagi välja ka antud töö eesmärgid: tutvustada ja uurida Valdur Ohaka värvikat elulugu ning tema kohta siinses kultuuriruumis, ning anda ülevaade Ohaka loomingust. Sealjuures püüab autor välja tuua Ohaka loomingust ka selle, mida tihti vaid maastikumaalile keskendunud retseptsioon on tähelepanuta jätnud (nt. sürrealismi mõjutused).
Töö peamiseks probleemiks oli Valdur Ohaka kohta käiva materjali vähesus ning olemasolevate allikate lünklikkus. Nii puuduvad varasematest, aga kummalisel kombel ka taasiseseisvunud Eestis avaldatud materjalidest peaaegu täielikult viited Ohaka elu olulisel määral mõjutanud vangilaagri aastate kohta (1949-1956). Tragikoomiliselt kõlavad aga väited, nagu oleks Ohakas, kes tegelikult töötas vangilaagris viibides kaevanduses, tajunud steppide ääretut avarust (Lembit Kurvits). Lünklikud pole aga ainult Valdur Ohaka vähesed eluloo kajastused, vaid ka loomingut puudutavad käsitlused. Nii puuduvad peaaegu täielikult Ohaka 1980ndate ja 1990ndate loomingu analüüsid, kuigi Ohaka looming täienes ka neil kümnendil paljude töödega ning “loomingulise kvaliteedi” langusest ei saa rääkida. Nii märgib kunstikoguja Mart Lepp, et just 1990ndatel valminud väikemaalid moodustavad uue ja samas vägagi arvestatava osa Ohaka loomingust (LEPP 2001).
Lisaks viimaste kümnendite peaaegu täielikule väljajätmisele kunstiteaduslikust retseptsioonist võib märgata ka 1960ndatel valminud loomingu küllaltki vähest kajastamist. Keskendutakse peamiselt 1970ndate “karjäärile”. Lünklikkus on iseloomulik ka žanrilises analüüsis: keskendatakse enam just Ohakale kui maastikumaalijale, kõrvale jäetakse tema katsetused sürrealismi, kubismi jm. alal. Eelpool toodud põhjustest tulenevalt kannatab ka siinkirjutaja töö ehk teatud pealiskaudsuse all, sest pärast Ohakate Meriväljal asuva kodu põlengut ja paljude maalide hävimist võib Valdur Ohaka loomingu kohta tihti seisukohti võtta vaid vastavalt (lünklikule) retseptsioonile, sest enda seisukohtade kujundamine on ilma töid nägemata võrdlemisi keeruline.
Tööde hävimist ja seetõttu autori vähest vahetut nägemiskogemust peab siinkirjutaja teiseks suuremaks probleemiks. Lisaks Merivälja põlengule kitsendab töödest ja mitte retseptsioonist lähtuvaid analüüsivõimalusi ka Ohaka tööde võrdlemisi harv ja juhusliku iseloomuga reprodutseerimine. Ühelt poolt näitab see Ohaka tihti keerulisi ja vastuolulisi suhteid kunstimaailmaga, teiselt poolt aga annab moonutatud pildi ühe kunstniku loomingust. Tõsi, Eesti Kunstimuuseum on ostnud arvukalt Ohaka teoseid (26), samuti võib neid näha galeriis KuTeRe Tallinnas, olulisi reproduktsioone saatis Peeter Laurits, siinkirjutajal õnnestus näha ka Ohaka postuumset isiknäitust Vanalinnastuudio ruumides (2001. aastal) ning leida reproduktsioone nt. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse raamatukogust, kus asuvad Mart Lepa kollektsiooni iseloomustavad mapid. Ometi peegeldavad ka need tööd Ohaka loomingu vaid mõningaid külgi ja loomeperioode, pealegi oli Ohakas äärmiselt produktiivne ning olemasolevad tööd ja reprod katavad vaid väikes osa tema loomingust.
Valdur Ohaka kohta käivad materjalid jagunevad mitmeks. Esmalt tuleb märkida süvenevate uurimuste vähesust – neid on vaid paar-kolm ning viimane säärane ilmus 1977. aastal Ohaka näituse kataloogis. Nii moodustavad peamise osa Ohaka bibliograafiast kõikvõimalikud intervjuud (peamiselt ajakirjanduses) ning pikemad näitusekäsitlused. Oluliseks ja samas väga huvitavaks peab siinkirjutaja aga Madis Kõivu-Vaino Vahingu romaani Endspiel (1988), kus mitu lehekülge on pühendatud Kunstnikule, kelle prototüübiks võib kindlustundega väita Valdur Ohaka.
Antud töös olen allikatena kasutanud lisaks intervjuudele ja artiklitele ka minu enda tehtud intervjuusid Valdur Ohaka lese Eetla Ohakaga ning nende õpilase Peeter Lauritsaga, kes praegu elab Ohakate endises suvituskohas Võrumaal Kütiorus. Ka siin tuleb märkida, et intervjuude abil õnnestus küll täita mitmeid olulisi lünki, kuid kõigi lünkade täitmist ei julge siinkirjutaja intervjuudest siiski loota.
Töö on üles ehitatud järgmiselt. Esmalt keskendun Valdur Ohaka lapsepõlvele, mis on võrdlemisi põhjalikult välja joonistatud. Samamoodi – küllaltki pikalt – keskendutakse Ohaka seostele “Pallase” kooliga ja nn. Tartu sõpruskonnaga, kuna need mängisid Ohaka kui kunstniku kujunemisel vägagi tähtsat rolli, ning on samuti vähe uuritud. Edasi käsitleb töö kronoloogilises järgnevuses Ohaka elu järgmiseid etappe: vangilaager Kasahstanis, tagasipöördumine, esimesed aastad, 1960ndad-1970ndad, Kütiorgu suvekodu ostmine ning selle tähendus Ohaka loomingule, Ohaka ümber koondunud õpolaskond, 1980ndad ja 1990ndad.
Paralleelslt elulookäsitlusega püüab autor analüüsida ka Ohaka loomingu erinevaid perioode, keskendumata kitsalt vaid maastikumaalile. Analüüs lähtub eelkõige autori enda poolt nähtud maalidest, kaasatud on ka Ohaka enne ja pärast 1970ndaid tehtud tööd.
Autor soovib tänada eelkõige Eetla Ohakat ja Peeter Lauritsat. Eetla Ohakas oli lahkelt nõus intervjuud andma ning tõi välja mitmeid seiku, mis avalikkuse eest seni varjatud olid. Peeter Laurits andis lisaks intervjuule siinkirjutaja käsutusse mitmeid Ohaka tööde reproduktsioone, lisaks viitas ta mitmele Valdur Ohaka elu puudutavale seigale ka intervjuude väliselt. Tänada soovin ka Eesti Kunstimuuseumi töötajaid, kes lubasid mind oma kollektsioonis olevate Ohaka tööde juurde.



galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint