Miks linnud ikka veel laulavad?

Alari Allik
Estonian Art 2/2004 

Ühe Haruki Murakami romaani alguses on luuleread: Miks linnud ikka veel laulavad? / Miks päike ikka veel tõuseb? / Kas nemad siis ei teagi – / maailm on juba lõppenud. Sama meeleolu valdas mind Peeter Lauritsa-Ain Mäeotsa fotosid vaadates. Inimesi nendel on tabanud äkksurm, midagi hirmsat on juhtunud terve inimsooga – sõdurite ja stjuardesside; pankurite ja parmudega. Miks siis rohi on ikka veel roheline, miks siis vesi ikka veel voolab?
            Piltidel kujutatud rammusad Lõuna-Eesti maastikud vohavad, mühisevad, imbuvad, õõtsuvad, kägisevad ja lurtsuvad. Esmapilgul tundub, et maastik on siin liikvele läinud tänu kontrastile liikumatute surnukehadega, kuid olles mõnda aega pilte jälginud, märkan, et surnukeha ei olegi ju tegelikult liikumatu. Surnukeha on nendel piltidel tegija – ta laguneb (seda verbi tuleks siin võtta aktiivses tähenduses) tohutu intensiivsusega ja liigub koos mulla ja vee liikumistega. Ta ei kõnni ega lama, vaid vajub ja õõtsub. Tundub, nagu oleks kuulda mingit vaikset kihisemist või sisisemist.
            See sisin on surma keel. Surnukeha kõnetab mind, räägib minuga läbi oma lugematute nahapooride, kuid ma ei oska temast aru saada. Siin puudub tavapärane artikulatsioon – katkestused häälikuteks, sõnadeks, lauseteks... puudub seos keelega, mida mu kõrvad on harjunud kuulma. Rääkides ümbritsevat turvalisteks tervikuteks piiritlevas tavakeeles, on raske olla õiglane tolle teise keele vastu, milles kõneleb näitus. See teine keel on voolav, mulksuv ja kihisev keel, mis ei paindu ühegi tähistaja ülemvõimu alla. See on laialivalguv keel, mis valgub üle sõna- ja kehapiiride. Ta libiseb ussina kõrgesse rohtu varjule iga kord, kui temast püütakse juttu teha.
            Lauritsa-Mäeotsa näituse pildikeel esitab meile uuesti chan-meister Linji küsimuse: „Kuhu sa seda haisvat nahkkotti vead,“ seades korraga küsimuse alla nii minu kui minu keha – ja veelgi enam keele, mis need teineteisest lahutab. Linji koolkonnas lähtutakse arusaamast, et sellistele küsimustele ei saa vastata tavamõistmisest lähtuvalt. Mõista antakse – nii selle väljendi otseses kui ülekantud tähenduses – sageli karjatuse või kõrvakiiluga, tegevusega, mis kivistunud eristused purustab. Veel üks Linji küsimus: „Milline oli su nägu enne, kui su esivanemad sündisid?“ Ka see ulatub teisele poole meie minakujutelma piire. Seda nägu on võimatu keeleliselt kirjeldada, kuid ometi saab tema olemasolu tajuda. Inimene võiks arutleda nii: „Kas ma üldse olingi olemas ja kui, siis mismoodi; kas see olematus, mis eelneb sünnile, on teistmoodi, kui olematus, mis järgneb surmale? Või on see üldse olematus? Äkki ikkagi olemine? Aga kui olemine...siis kelle...või mille...aga...äkki...“ Selle aja jooksul oleks Linji juba arutlejale hoobi vastu pead jõudnud anda. Nägu, millele osutab Linji, asub selles hämaras nurgas, kuhu me kunagi ei lähe, mille olemasolu me püüame unustada.  Näotu nägu – ilma selgete eraldusjoonteta. Aga palju tegelikum kui kõik ülejäänud. Ta hingab meile kuklasse – maskiga sarimõrvar – ja varitseb oma hetke.  Tema keel on sügava hingamise kohin, lõõtsutamine, mida suudab edasi anda ainult onomatopoeetika. Keel, milles kõneleb see, keda kultuur ei ahista – loodus ise.
            Selles keeles, mis sünni ja surma piiri ületades siseneb maailma, kus subjekt ja objekt pole teineteisest lahutatud, muutuvad pankurite ja modellide tuttavad näod sootuks teistsugusteks märkideks. Näolt on võetud tema esialgne ja meie jaoks esmane tähendus identiteedi kandjana. Näojooned pole enam eraldusmärgid. Pole enam väljakujunenud isikuid, kes neid nägusid hingestaks. Seega pole näol mingit ilmet - näkku ei ole midagi “kirjutatud”. Ülikond ja lips pole enam subjekti staatuse ja tema esteetiliste eelistuste sümbolid. Lihtsalt mustad ja valged riideribad, mis katavad mingeid kehasid.  Stjuardessi erootilise säärejooksu katkestab üks teine vere- ja metallisegune voolamine, mis eelnevat võimendades tekitab võimsa elu-surma resonantsi, mida ükski uni-vorm ei suuda kängitseda. Vorm on ära andnud ka sõjaväelased – maastikuvärvi muster nende rõivastel on saanud üheks maastiku mustriga, mida ta jäljendas. Sõdurite kehad meenutavad sinna-tänna laiali pillutud lillepeenraid. Valge koer väljaku keskel vaatab mulle otse silma ja annab mulle märku elu ja surma kohal – pildist väljaspool hõljuvast vaatepunktist. See vaatepunkt kuulub mulle, vaatajale, kes hetkekski ei suuda oma väljakujunenud seisu-kohast loobuda.
            Kas sellises vormivabas maailmas saabki  üldse küsida, kes on siis ikkagi keda tapnud ja milleks? Georges Bataille on “Religiooni teoorias” püüdnud ette kujutada subjektivaba maailma – kuidas paistaks meile maailm looma pilgu läbi? Ta ütleb, et ainult inimlikus pilgus eristub kiskja tema ohvrist. Looduses seisneb erinevus loomade vahel puhtalt kvantitatiivses jõudude vahekorras. Lõvi ei ole, nagu ütleb Bataille, loomade kuningas – ta on lihtsalt tugevam laine, mis teised lained endasse haarab. Iga loom on omaette vool, mis otsib ümbritsevas neid aineid, mis on tema enese koostisosadeks. Hunt on teatavas mõttes tema poolt söödud jäneste summa. Võiks isegi öelda, et hundis on jäneste kontsentratsioon kõige tihedam, ta on kõige suurem jänes. Seega on õigem rääkida hunt-jänes lülitusest või voolust, mitte hundist kui kiskjast ja jänesest kui ohvrist. Küsimus, kes keda sööb, on sellises kontekstis mõttetu. Ka inimühiskonnas võib  täheldada selliste voolude olemasolu, kuigi nad on sageli tunduvalt kärestikulisemad. Ühed jahivad raha, teised otsivad vaikset pereelu, kolmandad ihalevad moekaid asju. Nende kaudu lülituvad inimesed suurematesse vooluringidesse. Ent looduse seisukohalt on ühiskonnasisesed jõuülekanded sageli tähtsusetud. Temal on inimesega oma kana kitkuda. Lauritsa-Mäeotsa piltidel ongi raha-inimesed, pere-inimesed, moe-inimesed saanud mulla-inimesteks, mulla toiduks. Mulla eluandev ja -võttev laine on nad enesesse haaranud. Muld võtab inimest lihtsa bioloogilise elusolendina – omastatavate ainete kogumina. Sotsiaalne staatus, majanduslik olukord ja teaduslik kraad ei oma tema jaoks vähimatki tähtsust. Pigem peab ta oluliseks kudede lagunemise kiirust. Mullatoidu restoranis ei serveerita ainult mulla-inimesi. Mitmekesises menüüs torkavad silma ka muru- ja mättainimesed, liiva-, vee-, ja õhuinimesed. Kelneritena tegutsevad kännud, kes paljastavad oma elusa maa-aluse osa – juured –, ja komberdavad kribinal-krabinal värsket liha hankima.
Surnukeha suurim erinevus eluskehast on see, et kehana ei allu ta enam inimese ainutahtele. Aga ta on endiselt keha, mis peidab endas elu. Ainult et see on teistsugune laialivalguv elu. See, mida meie nimetame elu ja surma piiriks, pole midagi muud kui teatepulga edasiandmine pikalt kammitsais hoitud teistele, kes nüüd keha oma näo järgi teisendama hakkavad. Vaba voli saavad erinevate organismide parved – bakterid,  putukad, ussid… Nagu ütleb Céline: „Inimene pole muud kui edasi lükatud lagunemine.“ Alles surres päästab inimene vabaks võimalused, mis on tema enese kehas kammitsetult peidus olnud. Ta voolab sõna otseses mõttes laiali. Ja ka temasse voolatakse, sest pole enam kedagi, kes takistaks. Keha sisepind saab kokku välispinnaga. Inimesele omane jaotus sise- ja välisilmaks katkeb. Silmadest saavad keha peeglid.
Sellise ühenduse kaudu tekib pind, mis ongi lihtsalt pind. Ta ei varja enda taga mingit salapärast tõde, mida tuleks veel avada. Piltidel muutuvad tähtsamaks värvid ja tekstuurid, mis oma üleminekutes ja külglibisemistes “sõidavad” kujutatavatest objektidest-subjektidest üle ja muudavad nii kõik haaratava teatavaks ühtlaseks pinnavirvenduseks. Kari surnud sõjaväelasi saab üheks muruga. Allavoolu liikuvad alasti kehad jälgivad oma dünaamikas jõe käärusid ja liikumist takistavaid kivisid, muutudes nii veeks eneseks. Naha pind ongi vee pind. Ei saagi aru, kumb voolab, kas nahk või vesi. Kõik see kokku tekitab „ookeanilise“ tunde, millest Romain Rolland olla Freudile rääkinud seose religiooniga. Mingi seletamatu ühtsus, piiride kadumine ja sellega seonduv ülevoolav õnnetunne. Koos piltidel kujutatud kehade lahustumisega lahustub korraks ka pildi vaataja meel. Rabamülgas, kärestikuline jõgi, liivarand, tiik, niisked lehed – üleujutuse jäljed?
Tuleme aga tagasi artikli pealkirja juurde. Miks siis ikkagi peale maailmalõppu linnud laulavad ja päike tõuseb? See toob meid pildi juurde, mis kujutabki maailmalõppu.
Tegu oleks justkui tavalise loodusfotoga – rohelusse kasvanud tiik, mets, taevas. Siis aga märkan, et siin fotol pole ühtegi inimest. On justkui keskkond, aga puudub see, kes selle kõige keskel seda keskkonnana vaataks. Puudub see, keda keskkond peaks ümbritsema. Kõik lihtsalt on. Teiste piltide valguses tundub, et siin on looduse kuupuhastus lõpule jõudnud. Inimeste jäik mustvalge maailm on asendunud pehmete kudedega. Tülikatest organismidest on vabanetud. Kui tähelepanu teritada, võime kuulda, kuidas taimed ajavad juuri ja putukad uuristavad kõdu sisse järjest uusi ja uusi radu. Oma silmaga ei näe me sellel pildil midagi. Selle pildi seisukohast  pole mind üldse olemaski. Pole inimest, pole ka keskkonda. Looduses pole maastikku, nagu ütleb Bataille. Aga linnud ikka laulavad ja päike tõuseb.  Loodus määratleb end sellel pildil ise, ta pole määratletud üksiku organismi – inimese – poolt. Maailma lõpp on eelkõige minu maailma lõpp, meie ja nende lõpp. Lihtsalt ühe partikulaarse eluvormi enesemääratluses eksisteerinud maailma lõpp. Maailm ise aga ei lõppe kunagi ära. Ja see maailm räägib meiega oma pidevuste ja intensiivsuste kaudu lakkamatult. Ta lainetab, lokkab ja mühab. Vaadake seda vana tiiki ja metsa. Peatage kõik mõtted, peatage kogu see tähendusmootor ja kuulake…



Galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint