Epner-Laurits intervjuu

Eero Epner küsib 
Kunst.ee 2/2004



Peeter Laurits, kuidas võrdled praegu seda, millisena "Mullatoidu restoran" oli plaanitud, ning mis välja tuli? (Nii sisuliselt kui ka näitustegevuselt.)

Kogu see restoran oli väga põhjalikult projekteeritud ja läbi mõeldud, erilisi muudatusi ei tulnud ette võtta ei sisekujunduses, personalis ega menüüs. Palju pildistatud materjali jäi kasutamata, aga see oli ammu teada. Oli ette näha, et saame terve hulga jõulisi pilte, mis aga omavahel sobida ei pruugi. Ligi kolmandik materjalist sai välja toimetatud, visuaalse terviku kudumine jäi arvutitööks. Kõige suuremad üllatused tulid finantspoole pealt. Mitte keegi poleks ennustanud erakapitali niivõrd suurt osakaalu (üle 2/3) näituse eelarves. Eestis on tekkinud kunstimetseenide ring. Teiseks üllatuseks oli tsenseerimine Soomes. Seda nalja poleks küll osanud ennustada. Viimaseks üllatuseks on huvitunud galeriide ja külastajate hulk. Mõni idee vist sünnibki lusikas suus ja särk seljas. Sellegipoolest ei risti ma järgmist näitust enam restoraniks ega hotelliks, ma tahan nüüd üksinda ja väga väga aeglaselt, ilma suure eelarveta, aga väga põhjalikult töötada.

"Mullatoidu restorani" nimi on juba jupp aega vana, ühendades Sind, Hasso Krulli, Toomas Kalvet ja Andres Rõhu. Kas antud näitus on ka sisulist nabanööri pidi kuidagi seotud või on kaaperdatud vaid pealkiri? Kas midagi "mullatoidulist" oli juba tükemat aega plaanis?

Väljend “Mullatoidu Restoran” tekkis üheskoos mitu aastat tagasi, mängides mõttega, mismoodi võiks meie turufundamentalistlikus diktatuuriruumis turundada näiteks surma. Ja teisipidi, mismoodi võiks turistidele võimalikult sugestiivselt tutvustada eluslooduse olemust. Ise viibisime selle mõttekäigu arenedes turufundamentalismi piiritsoonis, Kütioru metsade vahel. Siit vaadates paistab hästi, kui imelik loom on inimene. Kõigi teiste olendite jäätmed lähevad koheselt taaskasutusse, inimese jäätmed muutuvad aina polümeersemaks ja ei idane ega mädane enam kunagi. Näib, nagu peaksime oma missiooniks kogu elus aine elutuks muuta, kui papa jumal muidugi majanduskasvu annab. Varsti ei kõlba me sitt enam kompostiks ja me raiped ei mädane. Siis oleme sõna otseses mõttes dead end. Seni aga on kõige rohelisem ja loodusharmoonilisem tegu mida inimene materiaalses plaanis üldse korda saata võib - ruttu ära surra ja naaseda toiduringi, ürgookeani supikööki. Tahtsin palendada surma kaunist, ülevat ning müstilist aspekti ja tegin seda juba “Uputuses”. Hiljem tuli Ain Mäeots oma mõtetega ja “Mullatoidu Restoran” hakkas muutuma näitusprojektiks.

Miks just Ain Mäeotsaga koostöö?

Ain tuli ja tegi ettepaneku. Mõtted haakusid pikemate selgitusteta. Ainil on kogemus suurte rahvamasside koordineerimisega. Minul on kogemus oma mõtete nähtavaks muutmisega. Koostöö tundus väga loogiline.

Kes veel projektiga liitusid, kuidas võistkond tekkis?

Kõigepealt liitusid needsamad, kellega koos see väljend tekkis. Toomas Kalve oli kogu tööprotsessi telg - kaose insener, kes tegi kogu logistika, tehnilised lahendused ja mitu kopsakat stsenaariumi. Personali leidmisega ei olnud raskusi, kutsusime parimate seast neid, kes meie ideega haakusid. Animatsioonid tegid Riho Unt ja Urmas Jõemees. Videod Andres Rõhu. Muusika Andres Lõo. Grimmi Irina Võsaste Vanemuisest. Assisteerisid Madis Palm ja Reimo Võsa-Tangsoo. Kogu võttegrupp töötas nagu orkester sandile ilmale vaatamata ja suutis toime tulla kõigi nende näitlejate ja modellide, keda Mäeots hordide kaupa orgu tõi.

Kirjelda näitusvõimaluste teket ja näituste tulevikku.

Algul plaanisime eksponeerida uues Hobusepea galeriis. Siis aga selgus, et ruum jääb väikseks ja reserveerisime Vaala. Helsinki Ülikooli Botaanikaaias pidi eksponeeritama “Veeuputust”. Suvel aga selgus, et “Mullatoit” sobiks veelgi paremini ja repertuaar sai ümber vahetatud. Võtete ajal tegime ettepaneku Moskva festivalile “Ökoloogia ja Kunst”, millele tuli kohe jaatav vastus. Kui saatsime materjalid Londonisse, siis otsustas “The Ragged School Gallery” meid väljapool järjekorda eksponeerida. Septembris esineme Berliinis “Giedre Bartelt Galeriis”. Näituste kalender läks lõhki ja koos sellega ka eelarve. Pidime trükkima näitusest teise koopia ja kulutama suuri summasid ringreisile. Nüüd sõidab üks komplekt mööda maailma ja teist eksponeerime Pärnus, Tartus, Viljandis ja Võrus.

Millises võtmes/kontekstis loodud tõlgendusi Sa ootad, millisesse tähendusvälja soovisite näituse paisata?

“Mullatoidu Restoran” on dekadentlik ja ambivalentne söögikoht, mis võimaldab tõlgendusi päris laias skaalas. Mulle meeldib eri köökide koosmõju. Ainult vahest on olnud natuke imelik, kui pärast kõike seda mukkimist ja stiliseerimist, irooniat ja maneristlikku estetismi tuleb mõni näitusekülastaja ja küsib: “Kust te küll kõik need jubedad laibad leidsite?” Tegelikult pole siin imestada midagi. Foto ongi tõde ise.


Galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint