Peatage maailm või ta läheb maha

Jan Kaus
Sirp märts 2004


Pull me out of the aircrash
pull me out of the lake
i’m your superhero
we are standing on the edge
Radiohead, “Lucky”

1.
Tõenäoline, et leidub hulgaliselt intellektuaalsete huvidega inimesi, kes mingil või lausa täielikul määral hoiavad kaasaja kunstist eemale, isegi kui tegu on traditsioonilisemate vormidega nagu maali- või fotokunst. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et kaasaegset kujutavat loomingut ümbritseb teatud sõnavara – või ähmanegi teadmine sellest sõnavarast –, mille omandamine ja milles navigeerimine nõuab vabatahtlikku pühendumust.
Osa kunstikontseptsioonide, -näituste ja -teoste puhul peab see ehk paikagi. Kuid ka ja võibolla just eriti tänapäeval leidub kunsti, mille eesmärk on olla ülimalt lihtne, st. visualiseerida lihtsat, selget lugu, tunnet või mõtet. Kui vaadata viimase aja kodumaiseid näitusi, siis tuleb meelde Arne Maasiku “Aldo Rossi, Gallaratese hoonetekompleks Milanos, D-korpus”, kus arhitektuuriobjekti kõrval või lausa kohal mängis olemuslikku rolli päikesevalgus, nii-öelda päris-valgus – päikese puudutust nahal on tundnud ka kunstikaugeim inimolend. Kaido Ole näituse “The Band” pannoo puhul, paarkümmend perfektselt maalitud kõlarit, sai kõnelda vaikusest. Ja Peeter Lauritsa “Mullatoidu restorani” põhiteema on oma paratamatuses lihtne ja ääretult oluline: surm.
 
2.
Selge, et eelmine lõik kõlab lihtsustavalt. Näiteks Kaido Ole “The Band” kujutab endast parimat materjali, mille abil ja pihta saaks kriitik kõmistada verbaalse kanonaadiga. Ole ettevõtmist võib lahata ilusasti platonistliku esteetika vaatevinklist jne. Samamoodi läheneb Laurits surma temaatikale seekord ihuteravdatud sotsiaalse närviga.
 
3.
Võrreldes “Veeuputusega” on muutunud Lauritsa toon. Võibolla on see tingitud mahukast kaasautorsusest (Ain Mäeots – väljend “Lauritsa näitus” on paraku pisut lihtsustav), võibolla aga oma rolli ümberhindamisest, elevandiluust torni hülgamisest. Kui “Veeuputus” oli mõtisklev, lausa metafüüsiline, siis “Mullatoidu restoran” on agressiivne, manifesteerivalt hoiatav. “Veeuputus” oli leebelt irooniline, “Mullatoidu restoran” lõikavalt sarkastiline. “Veeuputuse” Lauritsat võis nimetada tugitoolianarhistiks, “Mullatoidu restorani” Lauritsat terroristiks.
 
4.
Terrorist – millise tähendusega sõna! Teatud demokraatlikku väärvormi harrastav globaalse diapasooniga institutsioon kasutab seda sõna psühholoogilise naiivsusega. Mina kasutan seda siin võimalikult positiivsena, positiivsema ja ka täpsema sõna puudumisel. Täpsustan.
Laurits kuulub nende fotograafide hulka, kes ei dokumenteeri, vaid lavastab. “Mullatoidu restorani” pildid mõjuvad, justkui oleks tegu mingi apokalüptilise filmi võtteid jäädvustavate kaadritega. Tõesti, hakkab silma eelkõige vormiline sarnasus selliste teostega nagu Coppola “Apocalypse now”, Herzogi “Aguirre: jumalate viha” ja Godardi “Weekend”.
 
5.
Kuid Laurits kaevub sügavamale kui ükski eelmainitud meistritest. Lauritsa nägemuses tõmbub kriips peale kogu inimsoole. Lauritsa “filmis” ei sõdi inimesed inimestega. Inimesed on ühel pool rindejoont. Täpsemalt: rindejoone all. Lauritsa fotodel on saabunud juba hetk, kus sellel rindel on juba mõnda aega, st. jäädavalt muutusteta olnud.
 
6.
Lauritsa sõnum on läinud konkreetsemaks, seeläbi ka tema sõnad. Mitmed pealkirjad räägivad iseenda eest: “Metsavarga hingehoid”, “Oicumenic Airlines” jne. Viimane pealkiri on määratud fotole, mis kujutab kena välimuse ja riietusega stjuardessi verist laipa, mille kõhust tungib välja sibulkupli ots, taustal kaunis loodusmaastik. Triptühhon nimega “Leping” kujutab pintsaklipslaste korjuseid liivases augus, justkui pommilehtris. Kes kukutab lennukeid taevast ja viskab pomme edukate inimeste kaela?
 
7.
Vastuse lasen anda Lauritsa fotode pealkirjadel, näiteks sobib “Moonide vendeta”. Kõnealusel triptühhonil seguneb inimveri mooniõite värviga. Olulisim polegi asjaolu, et vormiliselt meenutab triptühhon väljavõtteid gangsterifilmist, vaid et pildi pealkiri annab selgelt märku, kelle vahel sõda käib. Täpsemalt: on käinud.

8.
Usun, et kui väita, et “Mullatoidu restorani” Laurits on terrorist, siis tuleb kohe täpsustada (vältimaks Joseph de Thomase ja tema alluvate ärevust), et Lauritsa terroriaktid on visuaalsed, kuid samas nii reaalsed kui sümboolses registris iganes võimalik. Need fotod pole laused, vaid lasud. Need on visuaalsed pommid, mille plahvatus peaks ideaalis rebima katki mitte vaatajate keha, vaid uinunud vaimsuse, rahulolu, elamises tukkuva endastmõistetavuse.
 
9.
“Mullatoidu restorani” fotodel on võitlus juba võideldud. Laurits on oma nägemuses imetlusväärselt täpne: pildil “Taevalik läkitus” lamab hunnik sõdureid ja mingi NASA aparaat, mis on vist stjuardessi kombel gravitatsiooni alistatud. Ainuke olend, kel fotol elu sees, on pisike koerake. Mitte metsik elajas, veriste silmavalgetega baskerville, vaid arvatavasti mõne mullatoidule läinud tobiasmindernickeli kutsa, kelle vorm võib ju kuuluda cultura’le, kuid kelle sisu esindab ikkagi natura’t. Kutsa vaatab üles, ta on elus.
 
10.
Kogu see loodusjõudude kanonaad, cultura-väliste jõudude pommirünnak, kus püssikuule asendavad lilleõied ja linnusuled, miine “sõjajärgsed” pihlakavõrsed ja gaasirünnakut osoon, võib vastuvõtjas tekitada tõrkeid: umbes samalaadseid nagu politseikroonikad, kus osa kandvaid rolle kuulub ka päris laipadele. Kuigi Laurits ei loe moraali kaugeltki nii lihtlabaselt kui eelmainitud saadete juhid, siis võib mõnel irvhambal tekkida küsimus: “Ja siis? Kas autor ise ei lenda pidevalt lennukiga?”
 
11.
Asi pole siiski nii lihtne. Näituse ühes nurgakeses seisab foto, vist ainuke, mida pole lavastatud või stiliseeritud (või kui on, siis ei hakka see silma). Pildil puuduvad inimlaibad, inimtegevuse jäljed. Tänu sellele pildile julgengi väita, et “Mullatoidu restoran” pole mitte ainult kohutav nägemus ökokatastroofist (mis mitmete tarkade inimeste arvates on juba ammu alanud). Ökokatastroof toob lihtsalt inimkonna üheskoos ja paljude jaoks plaanitust hulga varem surma lävele.
Sellises plaanis on ääretult sümpaatne, et Lauritsa/Mäeotsa projektis osalenute seas on neid, kellel tundub kõik olevat “hästi”: nende kohta võib väita, et nad on kas kuulsad, ilusad, noored ja/või rikkad. Sellises osaluses avanebki igasuguse kunstilise tegevuse oluline tasand: enesetaju muutmine, eneserefleksiooni tekkimine. Tegelikult pole “Mullatoidu restoran” mitte ainult fotonäitus, vaid ühe performance’i, osalusprojekti jäädvustamine. Huvitav, kas selles kaasa löönud mäletavad, mis tunne oli tunda ennast väljaspool oma edu ja ilu: tunda ennast hetkeks olematuna?
 
12.
Võtmelise foto nimi on “Maailma lõpp”. See on ainuke foto, kus Laurits ligineb “Veeuputusest” tuttavale meditatiivsusele. Tegu on lihtsa ja ilusa loodusvaatega, esiplaanil soostuv järv, selle taga mets. On rahulik, vaikne, valge.
Võiks ju eeldada, et ökokatastroofi tingitud maailma lõpp hävitab praegu veel säilinud looduse. Lauritsa nägemus on lihtne ja kummalisel kombel võib see tänu rikkumatule loodusvaatele mõjuda lausa lohutavalt: ainuke, kes ökokatastroofi üle ei ela, on inimene. Ökokatastroof on tegelikult inimkatastroof. Need fotod kujutavad massilist enesetappu. Loodus ei sõdi. Seega pole teda ka võimalik võita.
“Maailma lõpp” viitab lihtsale, aga olulisele valikule. Üks valik on lennata lennukiga. Teine aga lennata lennukiga, teadvustades, mida see tähendab ja mida see endaga kaasa võib tuua – õhkõrnust, piiripealsust. Üks valik on kasutada “Maailma lõpus” kujutatavat maastikku toorainena, varaaidana, kuni pildile ei jää enam midagi “kasulikku”. Teine valik on aga leida koht, mille põhjal “Maailma lõpp” pildistati, peatuda seal mõneks ajaks ning, jätnud kõik meelde, lahkuda. Või jääda kohale sedasi, et maastik ei lagune. Üks valik on õnn kui eesmärk, mis pühitseb kõik abinõud. Teine valik on mõista, et elu polegi muud kui õnn – ja mitte enesestmõistetav, sest ainuke alternatiiv on surm.
 
13.
Surm, elu surelikkus on nähtus, millele ei taheta mõelda. Isegi vanadus, vananemine on paljudele vastuvõtmatu. Võib aga olla ka seda meelt, et igasuguse intensiivsema mõttetegevuse eesmärgiks ongi mõista ja mõtestada oma surelikkust. Ja et oluline pole ainult miks, vaid ka kuidas.



Galerii
 



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint