Taevane dialoog

Hasso Krull, Peeter Laurits

(HK)
Punane kärbseseen on taevas
umbes samas mõttes, nagu punane liiklusmärk
võib olla ühesuunaline tee. Taevas
on muidugi mitmesuunaline: nii
palju kui on suundi, nii palju
ongi neid taevas, võib-olla rohkemgi.
Aga
seengi võib taevasse jõudes mõnevõrra muutuda: ta võib saada
siniseks kärbseseeneks, või poolläbipaistvaks kärbseseeneks,
tema pinnale või taustale võivad ilmuda
mitmesugused jooned ja märgid, tema valged kübaratähnid
võivad eralduda algselt aluselt, kaugeneda
ja jääda kõrgele hõljuma otsekui pilved... mõnikord
kumab neist läbi tema enese eoslehtede muster.
See ei ole enam päris loomulik seen. Või õigemini,
see ei ole enam loomulik, kuigi seen on päris.
Siin tuleb nähtavale midagi niisugust, mida
Charles Bernstein oma värss-essees “Artifice of Absorption”
(1992) nimetab kunsttükiks, nipiks või viguriks (artifice):
meie tähelepanu pöördub
sellelt, mida pildi peal näidatakse (pildi aknas)
sellele, kuidas seda näidatakse (pildi aknale),
ehk lühemalt, tähelepanu pöördub
seenelt pildile. Tõsi,
alati ei saa me sellest alguses arugi...
miks?

(PL)
All on samapalju taevast kui üleval.
Pilved munevad mätaste all ja suur vanker
siristab nagu rohutirts.
Bernsteini tahaks isegi lugeda.
Vihmauss on mesilase rätsep.
Kes aias, kes aias, kes aias?

(HK)
Mulle tundub, et nii kunstis kui luules on juba mõnda aega
oluline see artifice’i, kunsttüki probleem. Eestis
(ja mujalgi) on üldiselt juhtunud nõnda, et kirjandus
jaotub selgelt kaheks: üks
on kunsttüki, viguritegemise
kirjandus, teine aga
eeldab imikust lugejat: raamat
on suur tiss,
millesse tuleb jäägitult sisse elada ja kui ei ela,
võetakse tiss suust ära (Bernsteini absorption, neeldumine).
Kunst aga kaldub
ühemõtteliselt
nii-öelda “puhta kunsttüki” poole. Piisab
sellestki, kui kunstnik ütleb, et
tegi oma sodi videoga ja arvutiga... muu
võite ise juurde mõelda... nojah,
ma ei arva just, et kunst peaks keskenduma teostele,
mis panevad vaataja unustama enese ja oma ümbruse
ja kunstiteose
ja tirivad ta kõrvuni sisse võimsate tunnete voogudesse. Aga
minu meelest kunsti kunsttükk toimib tõeliselt ikkagi siis
kui midagi on ka näha, see tähendab kui peale seene pildi
on näha ka seent, päris seent, suurt ja vägevat ja rammusat ja
punast kärbseseent. Või
isegi kui
seen on juurdemõeldav ja meie näeme ainult valgeid
tähne triivimas taevase avaruse kohal... või all... ükskõik
kus... sul on ka niisuguse tekstiga? (pealkirjaga?) pilt?

(PL)
Minu arvates võiks mõni kunst küll olla
kohe hästi suur ja pehme tiss
ja paneks vaataja unustama enese ja oma ümbruse ja kunstiteose.
Teistsugust kunsti on niigi palju.
Kontseptsioonideta kontseptualismi,
poose, mille ainukeseks kontseptsiooniks on olla kontseptuaalne.
Mina tahaks teha hoopis selliseid pilte,
mis ise on seks
ja ise on keha
ja mida ennast peaaegu üldse poleks näha.

(HK)
Kuid on ka seeni väändunuid, närituid
kortsus ja koledaid
auklikke
muhklikke
toore liha karva
karvaseid, sulelisi
ogadega ja küünistega
krimpsus ja kokku kuivanuid
või, lühidalt
ussitanuid?

(PL)
Tisse nagu seenigi on kortsulisi, muhklikke
ja toore liha karva.
Mõni lontis,
mõni pungis,
mõni pingul nagu trumm.
Ussitanud tissi ma ei ole näinud aga trumm
võib ussitama minna küll.
Selle trummi lips on siis läbi ja mingi jama tuleb vist ka arbujale selga. Ühel rahval ühed sügelised,
teisel rahval teised ...
Kas siis ei ole nii, et kui läheb trumm,
siis taevas ka võib ussitama minna?
Et trummil ja taeval on maagiline side ja et kui taevas juba ussitab, siis ussitavad trummid ka?

(HK)
Ussitavad trummid... jah, ma tean, et trummid
on seened, ja kui neid liiga kõvasti puudutada
võivad nad katki minna. Ma
tahtsin aga
küsida: kui pildi peal on ussitanud seened
ja ussitanud seened on ussitanud trummid
siis ma ei kuule lihtsalt trummide, seente rütmi
vaid ma näen, et need on trummid, need on seened
ja siis on see trummi ja seene pilt
ja ma näen, et see on pilt, ja ma hakkan nägema seda
kuidas see on pilt, ja see ongi artifice
ja vigur ja kunsttükk ja selle näitamise nipp.
Pilt
on
päris.
Seen
on
päris.
Trumm
on
päris.
Taevas... aga muide,
ka trummi peab oskama heledalt tümistada
ja tumedalt helistada.
Ja see ei ole nali.
Mõned seened on ometi loorjad nagu millimallikad...

(PL)
Kõige loorjamad on muidugi need seened,
kellelt olen laenanud vaid nende eoseid.
Aga mina tahan sinult küsida
kui sa näed et see või teine on pilt
ja hakkad nägema seda pilti,
siis mida sa tegelikult näed?
Esimeses lõigus ütlesid,
et alati ei saa alguses arugi
kui tähelepanu pöördub seenelt pildile.
Aga millest sa siis hiljem aru saad,
et vaatad hoopis artifice’i, mitte seent.
Mismoodi
artifice välja näeb?

(HK)
Artifice näeb välja artificial. Muidugi,
see on umbes sama mis öelda, et ring näeb välja
ümmargune. Kuid ka seen on ümmargune... Bernstein
ütleb, et kui artifice surutakse alla, loob see
läbipaistva sisu mulje (seen hämaras metsas, sambla sees)
, aga
k.u.i t:a t!u!u!a!k!s!e
esiplaanile, kippuvat tekkima arvamus, et teosel
“pole sisu ega tähendust”.
Nii on see siiski luules. Kunstis on vastupidi.
Kunstis on kunsttükk see, millele kaldutakse andma
igasuguseid tõlgendusi. Tõlgendamine
on üle või järele mõtlemine. Ja kui ma mõtlen pildi üle
järele, siis ma võin saada aru, et see seen on tegelikult
taevas. Ja selleks oligi vaja üht kunsti
kavalust.
Võin nüüd ehk öelda nõnda: sinu pildi kavalus on
minna seenega taevasse.

(PL)
Pole see kavalus ega midagi,
vihmauss on mesilase rätsep,
iga lapski teab, et
nimetu on taevasmaa algus
nimetatu on musttuhandete ema.
Ükskord ma ei söönud kärbseseeni ehkki oleks pidanud.
Unes nägin ennast lendavaks vaibaks.
Valge põhja ja punaste täppega
musttuhande narma ja tuhande nisaga vaibaks.
Samblarahvas kasvas minu peal ja mina lendasin nendega ühte salajasse kohta.
Mulle õpetati selgeks kaks laulu.
Nende tiivul lendasingi.
Pärast leidsin ennast hoopis teisest kohast,
mitte sellest kuhu olin heitnud.
Sellest ütlen
taevasarnane
vanast ajast ülim.
Aga äkki peaksid sa mu pilte hoopis indeksaalsetena vaatama.
Päikese märk on üks täpp ringi sees.
Mille märk on mitu täppi ringi sees?
Kas sa oled kunagi
metsas
aasal
mere rannal
leidnud niisugust, et keegi kepi otsaga
on joonistanud maale suure ringi.
Selle sisse palju väikseid täppe?
Mina mõtlen, mis see on, mis see on?

(HK)
See on see... NICHI NICHI KORE KO NICHI,
ütleks John Cage, see on see see mis on see see mis
on. See
vihmane päikeseline tormine vaikne
päev. Või
öö. Hea küll, ma vaatan neid siis indeksaalsetena.
Kus suitsu, seal tuld.
Kus täppe, seal ring.
Kus seen, seal trumm. Kus taevas...
seal hookuspookus, kõik need pilved ja piksejooned
ja tähed ja virmalised ja Linnutee. Palju
ringe ja täppe ja segadust ja selgust.
Artifitsiaalne ja indeksaalne... kunstlik ja näitlik.
Need ju ei eita teineteist.
Rohkem on sedamoodi, et kunst näitabki.
Kui see on kunst... või fotograafia... või
arvutigraafika... igatahes, viguriga pildid.
Ja neid võib vaatama jääda.

(PL)
Vaata üks korvitäis värskeid kärbseseeni.
Vaata punaseid, sest teised tapavad ehk teevad kõhu lahti.
Neid ei või vaatama jääda niikauaks et nad närtsima hakkavad.
Seejärel puhasta nad kõdust, okastest ja prahist.
Lõigu väiksemateks tükkideks.
Võta päkasuurune tükk head koorevõid
ja pane lõkkes kuumutatud pannile.
Prae selles seened,
pool peotäit kikkaputkejuurt ja natuke aniisiseemneid.
Pane raasukene soola ka.
Nuusuta kui hea lõhn.
Söö kõht täis.
Heida magama.
Head ööd.



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint