Käsikiri

Eero Epner


Peeter Laurits (1962) haaras oma esimese fotoaparaadi järele 8-aastaselt, ent hülgas selle koheselt, pidades aparaati täiskasvanute rumaluseks. Noorukina valis ta enda sõnul korduvalt kurjategija ja kunstniku kutsumuse vahel ning selget valikut pole ta siiani teinud. Külastused maalikunstniku juurde, seejärel aga Leningradis Idamaade mõtteloo ja hieroglüüfia õppimine juhtisid teda üha kindlakäelisemalt erinevate distsipliinide segunemise poole ning peegeldasid Lauritsa soovi leida vahendeid konkreetse reaalsuse taha pääsemiseks. Kuna maalikunsti vahendid teda peagi enam ei rahuldanud, pöördus ta fotograafia poole. Siin võlus teda reaalsuse illusiooni uurimine, mida on harjutud pidama fotograafia iseväärtuseks: “reaalse autentne representeerimine” ehk tegelikkuse taastootmine on peamine fotograafiaga kaasnevatest müütidest.
1980ndate keskel moodustasid paljud iseõppijad (kelle hulka kuulus ka Laurits) uue – tõsi küll, laialivalguva ja ühtse programmita – laine eesti fotograafias. Laurits kirjutas (koos Peeter Linnapiga) kirjutise, mis võttis lühidalt kokku olulisemad toonased suunad: Tänane verevärskem fotokunst on uusromantiliselt enesekeskne ja vabadustealdis, toetudes eelmise sajandilõpu modernismile. Esmalt torkavad silma loodusmotiivide rohkus, diskreetne stilisatsioon, sümboltasandi avardumine ning peenendunud ilutaju /---/ [ning] loobumine inimesekesksest esteetikast. See lubas Lauritsal teha enda päevikus lootusrikas järeldus: Õhus virvleb üha enam moderni estetismi.
Kümnendivahetuse makrosotsiaalsed protsessid muutsid aga oluliselt eesti fotograafia ajalugu ning tänu avanenud õppimisvõimalustele välismaal ning juurdepääsule kaasaegsele teoreetilisele mõttele jõudsid siinsesse fotograafiasse kiiresti postmodernistlikud tuuled. Ka Laurits oli taas muutuste esirinnas. 1991. aastal siirdus ta õppima New Yorki, kuid koolist enamgi võlus Lauritsat linn ise oma multikultuursuses ja kõikvõimalike kultuuritekstide ja -keelte omavahelises segunemises ja erinevates kombinatsioonides. Lauritsa looming elas siin läbi olulise muutuse ning peagi kirjutas ta: Ma olen nüüd vist vabam oma vanadest piltidest. Ta hakkas tegema agoonilisi minapildistusi ning piltidesse sekkus ekspressiivne lähenemine Zeitgeistile. Valmis seeria Paabeli torn, kus inimesed kirjutavad siltidele selle, mis nende jaoks seostub Paabeli torniga. Laurits uurib siin inimkonna semantilist mälu, mis jäädvustav kollektiivses teadvuses ideid ja kontseptsioone. Samas kasutab ta torni metafoorina kaasaegse multikultuursuse sümboliseerimiseks.
Tagasi kodumaale jõuab Laurits 1992. aasta suvel, soovides kohe tagasi pöörduda New Yorki. Ent olude sunnil jääb ta Eestisse pidama ning ellujäämiseks harsh post-Soviet reality’s asutab koos sõbra Herkki-Erich Merilaga reklaamfotosid tegeva stuudio DeStudio. Mõne aja pärast otsustab DeStudio aga pühenduda ka ühiste kunstitööde loomisele.
1993. aastal toimub DeStudio (ja Lauritsa) suurejooneline läbimurre kunstimaailma. DeStudio näitused on publiku- ja kriitikamenukad, märgitakse millegi uue ja olulise ilmaletulekut. See oli ajajärk eesti kunstis, kui kultuuris hakkas aktualiseeruma postmodernistlik kultuuriteooria. Laurits ja Merila, keda peetakse üheks esimesteks postmodernismi “maaletoojateks” 1990ndatel, suhtusid nimetatud mõttetraditsiooni mänguliselt: nad sidusid omavahel erinevaid tekste ja kujundeid minevikust ja kaasajast, soovides nii näidata kõigi kehtivate tähenduste kokkuleppelist ja kontekstuaalset iseloomu. Samas oli nende tegevuses palju iroonilist ning (enese)paroodilist, nende tööd paistsid omakorda silma erakordselt suurte mõõtmete ja tehniliste efektide rohkuse poolest. Silma torkas ka Lauritsa ja Merila mängud imagoloogiaga, mida DeStudio korraga analüüsis kui ka osaluseksperimendi kaudu läbi katsus. DeStudio teeneks loetakse ka fotograafia jõudmist kunstimaailma marginaaliast selle keskmesse.
DeStudio lõpetas tegevuse 1997. aastal, kui Laurits kolis Lõuna-Eestisse Kütiorgu. Seal asutas ta koos abikaasa ja teiste mõttekaaslastega Kütioru Avatud Ateljee, mis keskendub postmodernsele maakunstile. Lauritsate kodumetsa on rajatud mitmeid looduskunsti uurivaid objekte nii kodu- kui välismaiste kunstnike poolt.
Peeter Lauritsa 1990ndate teisel poolel valminud tööd erinevad otsustavalt nii tema 1980ndate dekadentlik-sümbolistlikest fotodest kui ka DeStudio postmodernistlikust pildianalüüsist. Seeria Taevaatlas allub rahulikule kontemplatsioonile ning tema tähendusväli ei ulatu esmapilgul pildist kaugemale. Tegelikult peidab selge ja lakoonilise kujundi jõudmine Lauritsa töödesse endas taas sõnumit Tegelikkuse kuklapoolelt. Nimelt viitavad seened Lauritsa pikaajalisele huvile narkootiliste ainete vastu, mis avardavad inimtaju ja võimaldavad inimpsüühel tungida läbi sellest, mida ühiskond ja inimteadvus ise meile Tegelikkuse pähe pakuvad. Sel moel meenutab Lauritsa looming sürrealistide ringi katsetusi, kes teatavasti soovisid samuti purustada konventsioonid ning leida üles sõnastamatu ja kujutamatu Miski, mis moodustab tõelise tegelikkuse südamiku.
Seeria Veeuputus valmis Lauritsal 2001. aastal Portugali veemuuseumi jaoks, ent näitus hakkab reisima mööda erinevaid Euroopa linnu. Nimetatud seeria tõukub vanatestamentlikust mütoloogiast, mis jätkab Lauritsa huvi kristliku religiooni kui õhtumaa mõtlemises olulise teksti vastu. Samas on tema religiooniuuringud pigem kirjanduslikule käsitlemisele allutatud, kuna Piiblist võetud märksõnu kasutatakse metafooridena laiemate nihete sümboliseerimiseks. Lisaks seeriale Paabeli torn on Lauritsal valminud ka seeria PiÈta, kus kannatav Kristus on kõrvutatud meditsiinist tuntud abivahenditega. Inimkonna suurimat pattu uurides jõuab Laurits ümberpööramise faasi: inimeste pattude lunastamiseks surnud Kristus ravitakse taas terveks, kaotatud jäsemed asendatakse, veri pumbatakse tagasi. Nii muutub kehtetuks kogu kristlik arengulugu ning õhtumaa enesekäsitlus, mis ei saa enam põhineda senistele alustele. See on kogu tsivilisatsiooni küsimärgi alla seadmine.
Veeuputuse pealkiri viitab taas kuritööle ning karistusele, mida rõhutavad ka Lauritsa mitmed varasemad sõnavõtud, mis ründavad inimeste hoolimatust ökoloogilise olukorra suhtes, mis omakorda peegeldab kogu inimkonna ignorantsust kõige endavälise suhtes. Laurits, kes on alati püüdnud jõuda inimkonna poolt loodud tähendusväljast kaugemale, tõmbab antud seeriaga nii inimestele kui nende poolt genereeritud mõistetele vee peale. This is the end of the world as we know it. Laurits ei kujuta siin apokalüpsist hirmsana sisuliselt ega vormiliselt. Tema tööd on endiselt hõrku ja peenendunud ilutaju otsivad nagu 80ndatelgi, senise maailma surm on Lauritsa jaoks pigem esteetiline kui eetiline kategooria. Varem ongi ta kirjutanud: Ometi paistab olevat võimalik piisavalt peenendunud keele elemente organiseerida nii, et keeleloogika näiline nidusus katkeb, võrk rebeneb ning me jääme saame silmitsi vormitu ning piiritu tõelusega. Seda selginemist nimetan iluks.
Veeuputuse pildid näitavad seega olukorda, kus tõeline Tegelikkus, piiritu tõelus on muudetud võimalikuks. Need on totaalse reaalsuse (Jan Kaus) pildid. Inimesed ja koos nendega ka senised tegelikkust loonud mõisted ja tähendused on uppunud ning uute loomine vaid aja küsimus. Juba hõljuvadki vee kohal kirjasuled ning on valmis kohe-kohe uut tõelust kirjutama asuma. Ent veel pole neil tinti näha …
Lauritsa tööd on mõneski mõttes pigem kirjandus kui kunst. Kui Platoni meelest oli kunst miski, mis jäljendab jäljendust (kuna kogu tegelikkus oli tema jaoks kõigest Idee jäljendus, kunst omakorda tegelikkuse jäljendus), siis Laurits on alati loobunud reaalse representeerimisest ning üritanud selle asemel luua uut teistmoodi Tegelikkust või vähemalt näidanud selle olemasolu võimalikkust. Fotograafia, mis meile teadaolevatest meediumitest on üks “ausale” kujutamisele kõige lähedasemaid vahendeid, on Lauritsa jaoks miski, mille abil luua šamanistlikke mütoloogiad ja fantaasiaid, miksida omavahel kokku kõige erinevamad vormid ja tähendused, metafoorid ja sümbolid. Ent ometi tundub, et selle kõige taga kumab kindel teadmine tegelikkuse-ülese Tegelikkuse olemasolust. Või Giordano Bruno sõnadega: Kuna asjade aine ja substants on hävimatud, siis kõik tema osad on kõigi vormide osad, nii et Igaüks ja Kõik muutub Kõigeks ja Igaüheks, ja kui mitte ühel ja samal hetkel ühe minuti sees, siis erinevatel aegadel ja erinevatel momentidel, järjestikku ja vaheldudes. See raamat on Lauritsal otse riiuli kõrval, umbes paari meetri kõrgusel. See on siis – vee all.



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint