Kuivamaaelule vesi peale

Johannes Saar
Eesti Päevaleht 21.03.2002

Peeter Laurits tõmbas maailmale vee peale. Vaataja kukub
Serena vee-pargist veealusele mandrile. Igaveseks.
Ei tea, mis selle Peeter Lauritsaga lahti on. Mida aeg edasi, seda rohkem ilu ja õnnetunnet sigineb ta katastroofipiltidesse. Et just nagu ongi tore, et kogu maailm jääb vee alla ja ongi vahva, et jumal meid keeltepaabeliga karistas, et ongi änksa, et ainult jumala vaim lehvib vee peal.
Praeguse näituse nimi on “Veeuputus”. Tema ees käisid heerolditena aasta-paar
tagasi “Taeva atlas” Vaalas ja grupinäitus “Babylon” Linnagaleriis. Esimeselt
mäletan taevast alla kukkuva Ikarose ja Paabeli torni motiive, teiselt väävlivingu
ja pilvelõhkujat rammivaid lennukeid.
Nüüd on Kunstihoone galeriis kätte jõudnud ülemaailmse vee-uputuse peaproov, koos kõigi kostüümide, heli- ja valgusefektidega. On ju teada, et kõnealune väljapanek juhatab sisse suurejoonelisema Lauritsa veeshow Lissaboni Veemuuseumis juunis ja rändab edasi Berliini, Pariisi ja Londoni galeriisid uputama.
Milline näeb siis Lauritsa arvates välja ülemaailmne veeuputus vee alt vaadatuna? Näha on, et palju põnevam kui vee pealt, kus kollitab vaid jumala õiglane viha. Ikarose tiivasulgi ja vaateid Paabeli tornile kohtab kõikjal. Kuid see on mineviku kaja, mis mattub nüüd vee mühinasse. “Kosmose pesumaja” nimelisel pildil näeme, et kõik tornid küüritakse nüüd puhtaks ja arved lüüakse klatiks. Kõigile mõõdetakse ühe pika ja vesise puuga.
Inimesedki lüüakse läikima kui ponksid. Usun, et Titanicu uppumisjärgsel hommikul võis merevesi selle vraki kohal välja näha kui Lauritsa seekordne näitus. Vesi hõljutas seal kindlasti samasuguseid vaimutühje kehi, mis veel mõni tund tagasi rapsisid pääsemislootuses taevasse tõusvate rakettide poole.
Tõsi, Lauritsat on paelunud vaid seksikamad ja nooremad kehad, mis pole end ära löönud vastu raudseid laevapardaid, pole kukkunud puruks vastu veepinda, pole külmast siniseks ja krampi tõmbunud. Ühtegi lahtist luumurdu me sel näitusel ei näe. Laurits on kui Last Daily Review esifotograaf, kes viimsepäeval kaameraga mandrite kohal ujudes otsib seksikat kaanepilti, mis köidaks ainsaid ellujäänud lugejaid Noa laevas ja jumalat, kelle vaim lehvib rahulolevana uppunute kohal.
Nüüd jõuamegi kõige vesisema pointi juurde. Viimsepäevafotograaf Lauritsa arvates peaks Noad ja vanajumalat kõige rohkem paeluma pildid vee alla vajunud
modelliagentuurist, millest on maha jäänud ohvrivoonakestena väänlevad tütarlapsekehad ja sama saledad surnud poisid. Kõik kalbed ja kaunid nagu Byron surivoodil.
Ehk siis jälle seesama morbiidne ilu, mis Peetrile järjest sügavamalt on pähe istunud. Kaunid kalmuta kadunukesed hulpimas alasti ümber Ararati mäetipu. Nagu elutud õied, etteheide julmadele konspiraatoritele, kes kogu vanale maailmale vee peale tõmbasid.



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint