Pärast Atlantist

Jan Kaus
(Sirp, 22. märts 2002)

1.
“Veeuputus” on totaalse eesmärgiga näitus. See on totaalne kirjeldus totaalsest reaalsusest. Reaalsusest, millesse on uppunud kõik sotsiaalne, kogu inimliku sümboolsuse võrgustik.
2.
Lauritsa fotode peamine objekt - või “tegelane” - on vesi. Vesi ei puudu üheltki fotolt. Vesi tagab elu, aga kui vett on liiga palju (nii et selle rohkust saab tähistada sõnaga “veeuputus”), muutub see hävitavaks jõuks.
Veeuputuse lugu on üks vanemaid lugusid, ning selle loo elujõulisus pole kuhtunud tänapäevani. Veeuputust kirjeldati juba “Gilgameshis”, kus koguni jumalad “uputusest ehmusid,/tõusid ja pagesid”. Maailma siiani kõige kallim mängufilm, Kevin Reynoldsi “Waterworld” räägib elust pärast veeuputust.
3.
Veeuputuse lugu on ehk seetõttu säilitanud oma mõjujõu, et kirjeldab suures osas lõplikku sündmust - lõviosa elusolenditest kaotab veeuputuses oma elu: “Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja linnud taeva all hävitati maa pealt, ja jäid järele ainult Noa ja need, kes temaga laevas olid.” (1 Mo. 7: 23) Vana-Kreekas oli Noa vasteks Deukalion, kes koos oma naise Pyrrhaga ainukestena uputusest pääsesid; samuti on sünge lugu Heraklese sammastest läänes asunud Atlantisest, mille samuti neelas vesi. Õieti olid nii Toora kui Platoni kirjeldatud katastroofides süüdi inimesed ise.
4.
Lauritsa kujutatud veeuputus tundub sarnaselt Atlantise vee alla kadumisega ja vastuoksa piibli veeuputusele olevat lõplik, välja arvatud ehk “Ükskõik kus II”, kus tiiki ümbritseb tihe taimestik. Siiski on ka sellel fotol aimata inimeste (juba pikaajalist) puudumist: jäljed ehitisest on mattunud taimestiku alla; loodus kultuuri matmas.
Lauritsa lõplikkuses on midagi vabastavat, kergendavat. Inimese keha mõjub fotodel möllavas, lainetavas, laiuvas vees kergemana - ja mitte ainult füüsiliselt.
5.
Laurits ei kujuta veeuputust mitte ainult füüsilise sündmusena. Pigem kirjeldatakse sellega kaasnvat sümboolset teisenemist. Siin peitub aga paradoks. Nimelt - “Veeuputuse” veeuputuses aimub just sümboolsusest vabanemine.  Lauritsa pildistatud inimesed mõjuvad kergetena, vesi justkui kannaks, vabastaks nad. Pildiseeria “Veeuputus” kujutab alasti kehasid vees hõljumas - või tantsimas? “Maailma lõpus I-III” kujutab sama olukorda, kuid siin laiub allpool kehasid ja vett taevas, rulluvad puhtad ja valged pilved. Mis võiks veel otsesemalt anda aimu kergusest?
Ning see kergus ei kanna ainult keha.
6.
Sümboolsus annab igale “minale” rolli, õigemini rollidekimbu: ollakse kas “mees” või “naine”; kas “edukas” või “edutu” jne. Lauritsa hõljuvad kehad on vabanenud igasugusest sümboolsuse raskusest. Seda edastatakse lihtsaimalt: kadunud on kõik riided, mis sümboolseid rolle meeleliselt edastaksid. Vees hõljuvad kehad pole ei “ilusad” ega “koledad”; ei “ahvatlevad” ega “eemaletõukavad”. Keel - ja kogu selle ülespuhutud ja enesessesuletud loogika - on nedel piltidel kujutatud maailmas kasutud. Isegi Bertrand Russelli objektkeel muutub Lauritsa maailmas absoluutselt mõttetuks. Wittgenstein: “Kõik loogika laused ütlevad aga ühte ja sama. Nimelt mitte midagi.”
7.
Psühhoanalüüsis saab inimese teadvuse ja mitteteadvuse suhet kirjeldada saare ja ookeani sümboli abil. Inimese teadvus, “mina”, on justkui saareke keset mitteteadvuse ääretut ookeani. Lauritsa fotod kõnelevadki sellest, kui “mina” Atlantise kombel vee alla vajub.”Mina” kangastub siinkohal kogu sümboolsust tekitava masinavärgi algosakesena, mis samas endatekitatud sümboolsust enda töölhoidmiseks ikka ja jälle vajab. “Mina” sümboolsusse kuuluvad keel, perekondlikud ja laiemad ühiskondlikud suhted, aeg, ning seeläbi “mina” enda identiteet. Fotol “Aja peatamise masin” hõljub vees alasti, looteasendis mees. Sellega haakuvad mõttelised pildid seeriast “Looteveed I-VIII”, kus ema hämarast kõhust on saanud ääretu ookeai helendus. Läbi inimeste kumavad “Lootevee” sarjas konnakullesed, see rõhutab muljet kirjeldatava seisundi “algelisusest”.
Ühesõnaga: Laurits kasutab selgeid ja lihtsaid sümboleid olekust teisel pool sümboolsust, teisel pool identiteeti. Kui Wittgenstein ütleb, et “subjekt ei kuulu maailma, vaid ta on maailma piir”, siis Lauritsa piltidel on subjekt ja teda ümbritsev maailm kokku sulanud - subjekti ja maailma vahelist piiri mitte anult pole mõtet otsida, vaid seda ei saagi leida. Kõikjal on vesi ja keha on osa veest: nii nagu loode on osa emast.
8.
Foto “Ükskõik kus I” näitab vett, randa. Taevast lõhestavad välgud, mis otse justkui vette tungivad. Esiplaanil seisab aga rida sulgesid. Mida need suled tähistavad? Ehk viitavad nad sulgedele, endistele sulepeadele, millega “minad” oma sümboolsust säilitada püüdsid? Fotol on suled puhtad, neil pole jälgegi tindist (või ükskõik millisest muust inimtegevuse jäljest, näiteks õlist). Lauritsa fotodel seisab puhas maailm. See tähendab ka: ainult maailm.
9.
Pole kindel, kas Lauritsa sõnum on suunatud inimteadmistes peituvale olemuslikule “patususele”. Pigem näitab “Veeuputus” inimese jõuetust sümboolsusevälise maailma ees. Maailm seisab inimese vastas, inimene tahab maailma teatud kindlusse sümboliseerida, et inimese elul oleks maailmas mõtteline koht, “mõte”. Mis aga on sellest kindlusest kasu veeuputuse ajal?
10.
Lauritsa fotodel on inimesed kaotanud “elu mõtte”. On jäänud ainult (sic!) elu. Hävib vaid inimliku koosolemise mõtteline konstruktsioon, sümboolne territoorium, platoo. Sellele viitab “Väga suur narratiiv”, mis sisaldab endas tegelikult ka fotot “Kosmose pesumaja”. “Kosmose pesumajal” on näha suur hoone, mis meenutab Paabeli torni. Selle ehitise ümber möllab juba vesi. Too Paabeli torn võtaks justkui kokku Lauritsa visiooni. Torn kujutab justkui inimliku sümboolsuse sümbolit, Paabeli Raamatukogu; kõike seda, mida saab nimetada informatsiooniks maailma kohta - aga mitte maailma ennast. Fotol näeb jälle valevpuhtaid sulgi: Paabeli torn vajub jõuetu saarekesena maailma voogudesse ning kõikidest sulepeadest väljunud tint valgub laiali.     
11.
“Väga suur narratiiv” viitabki ehk elamisele endale. Narratiiv, mis on “väga suur”, kuna ta ei anna elule mõtet või suunda, ta ei vormu mingiks ideeks. Ta(s) on hoopis elu ise.
Ehk tuletab Laurits vaatajale meelde, et elu peamine olemus ei seisne elu mõtte otsimises (elu sümboliseerimises), vaid elamises endas? Justkui oleks fotodel hõljuvad kehad füüsiliselt elus, kuid sümboolselt juba surnud, tühjad; puhas nahk justkui tabula rasa. Ning reaalne, kehaline surm, suremine ei paista siin enam nii kohutav, kuna ta - nagu ka kõik muu - pole enam tähenduslik.
12.
Mis nendel fotodel siis ikkagi oli? Võiks öelda John Fowlesi sõnadega: “Ei olnud mingit sügavamat tähendust. Oli ainult olemine.”



galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint