Postcommunio

Eero Epner
Estonian Art, nr. 1/2002

Juba pikemat aega juurdlen, mida tegi idagootide kuninga Theoderichi minister Boethius, kui ta (524. aastal pärast inimkonna kollektiivse patukahetsuse algust ning lülitumist lineaarsesse arengulukku) vandenõus osalemise eest vangikongis istus ja läbi trellide maailma silmitsedes isiklikku apokalüpsist ootas. Mõtlen siinkohal – mida võis ta mõelda trellidest? Kas need olid tema jaoks lihtsalt raudlatid või kandsid endas midagi enamat, mida – kui soovite – võiks nimetada sümbolväärtuseks? Kas võis Boethius skolastilise mõttevenituse tulemusel jõuda välja kerglase ideeni, et trellid on veelahkmeks sümboolse ja mittesümboolse, tähendusi loova ja tähendusi neelava vahel? Ühel pool – inimmaailm, teisel pool – tühi ruum, täidetuna vaid inimesest endast ja tema sees magavast jumalast. Ühel pool – turg, laat ja võllas, teisel pool – asjad oma alastuses liikumatult seismas. Ja kuigi see ei sobi meile teadaoleva Boethiuse elulooga, oletan ikkagi, et just nende trellide taga mõtles ta välja muusika kolmese ülesehituse: musica instrumentalis (inimhäälte ja –pillide poolt loodu, Boethiuse olukorras seega trellide tagune ja inimkonna-sisene), musica humana (inimmuusika, mis tekib mikrokosmose harmooniast keha ja vaimu, tunnete ja mõistuse vahel, seega Boethius ise) ning musica mundana (universumi muusika, mis tekib makrokosmose harmooniast, seega Boethiuse ja inimkonna-väline).

Juba pikemat aega juurdlen ka selle üle, mida teeb Peeter Laurits, kui ta öösiti oma Kütioru majakese akendest pimedusse põrnitseb. Ja mida edasi, seda kindlam tundub, et Boethiust ei hukatud, vaid ta lahustus oma kolmeses jaotuses (milleks võis olla ka Isa, Poeg ja Püha Vaim) ning sepitseb oma vandenõud ja ootab oma apokalüpsist nüüd juba teiste kehasid kasutades.

Lauritsa Veeuputuse puhul on juba piisavalt räägitud piltide musica instrumentalis’est, sellest, kuidas need pildid uputavad inimkonna senise ajaloo ja senise taju, kuidas inimhääled muutuvad mõttetuks mulinaks ja pillide torudest lahmavad sisse kosed. On tsiteeritud Wittgensteini, aga võib tsiteerida ka Heideggeri, kelle tuntud küsimust Miks on olev ülepea olev ja mitte eimiski? näib Laurits taas küsivat. Olev pole tema jaoks sealjuures tunnetusliku sfääriga seotud, mitte selgelt nähtav-kuuldav, vaid eeterliku olemusega ilmaruumi hajuv substants, mis tekitab ühiskonnas ja inimeses kehtivaid tähendusi. Lauritsa varasema loomingu taustal tundub säärane pööre märkimisväärne: 1990ndatel tehtud DeStudio töödes (koos Herkki-Erich Merilaga) on täheldatav teatav semiootiline hullus, kus ühiskonnas järsult aktualiseerunud tähendusi ja tähenduste loojaid (nt. reklaam ja ajakirjandus) kommenteeriti ja kasutati. Kütiorgu kolides on tehtud aga postsemiootiline pööre – kõik tähendused lastakse Veeuputuse piltidega õhku. Ent aitab. Trellide tagant kostub ka musica humana ja musica mundana …

Ühelt poolt on Boethiuse piltide enesekohasus ja agressiivsus senise “mina” aadressil paratamatu: kui tühistatakse senine reaalsus, peavad lahkuma kõik reaalsuse üksikosad, s.h. kunstnikud. Teisalt on lugu tunduvalt keerulisem. Hasso Krull on tähelepanuväärse pealkirjaga essees Sümboolse maailma hajumine kirjutanud järgmist: Tuglas on justkui lavastanud näitliku olukorra, kus maailma liigendav ja korras hoidev sümboolne instants millegipärast on hajunud. Seda sümboolset instantsi nimetab ta otsesõnu Isandaks: lahkunud Isand vastab siin sellele, mis lacanlikus analüüsis oleks isand-tähistaja, sümboolse korra püsivuse garantii.

Kui see garantii on kadunud, kaotab sümboolne maailm kohe oma kindla järjestuse ja muutub libisevate tähistajate kogumiks, mille kindlat tähendust pole enam võimalik määrata: indiviidi psühholoogias tähendab see psühhoosi-ohtu. Samasugune Isanda (soovite – Jumala) lahkumine on toimunud ka Lauritsa piltidel ning ka selle tulemuseks on psühhoos, mida doktorid nimetavad depersonalisatsiooni sündroomiks. Sest kirjutatud on: Mida tähtsamat valdkonda inimese vajaduste ning väärtuste skaalas kaotus tabab, seda intensiivsema toimega on psühhotrauma. Nüüd jõuame tasapisi lähemale sellele, millises vandenõus osales Boethius ja kes oli tegelikult Theoderich. Nimelt kirjutab poolakas (seega katoliiklane) Witold Gombrowicz, et jumal on miski, mis sünnib inimeste vahel ja suhtluse käigus, ja ei midagi enamat ega midagi vähemat. Veeuputus kujutab endast aga totaalset inimkommunikatsiooni läbilõikamist ja veelgi enam – see pole ainult lühiajaline katkestus, n.-ö. vesi ahjus, vaid lõplik senise suhtluse võimaluste lämmatamine. Kui Gombrowicz väidab jumala olemuseks inimestevahelise kommunikatsiooni näidendis Laulatus, siis Lauritsa näitus võiks kanda pealkirja Lahutus – sest siin kaotatakse suhtlus, seega Isand, mis on ühtlasi garantii (Hasso Krulli meenutades) kõige sümboolse säilumiseks. Jah, öelgem välja – Boethius osales vandenõus Jumala vastu, 524 aastat pärast perekonna esimese liikme tapmist (Lauritsana teeb Boethius sellekohase seeria pealkirjaga Piéta) asutakse “Theoderichi”, Kuninga, Isanda kallale. Enam ei kõla aga Kolgata teelt tuttav musica instrumentalis, inimhäälte kisa ja kuke kiremine. Nüüd on Boethiusel juba kolmikjaotus teada ja toimub suurejooneline musica mundana ja musica humana turvavöödeta kokkupõrge.

Boethius-Lauritsa Isanda ja sümboolse maailma kaotamine ei piirdu sellega, oo ei. Toimub – nagu juba öeldud – depersonalisatsioon. Vaikselt tühjas vangikongis lebades (omalaadse sotsiaalse konfliktsituatsioonina võib vaadelda ka kommunikatsioonivaegust ehk lihtsamini öeldes – üksindust, mis tähendab inimestevaheliste suhete pinnalisust ning millest võib alguse saada visa kuluga neuroos) kujunes Boethiusel välja arusaam, et tema ongi Theoderich. Selgemini öeldes – et Jumala loomiseks on lisaks musica mundanale (inimesevälisele) vaja ka musica humanat (inimest ennast), ent mitte musica instrumentalist. Inimese sisekõnest saab siin kõiksus, mikrokosmosest makrokosmos. Me näeme, et kõrvuti maailma uputamisega libisevad üle vee juba uued suled, mis on valmis kirjutama uut Piiblit. Veelgi enam – vana hävitamine ei ole hävitamine purustamise pärast, vaid uue loomise eesmärgil tehtud tegu. See on missa lõpupalve, postcommunio, pärast seda tulgu või veeuputus. Boethiuse tööde peenendunud ilutaju meenutab meile veelgi, et sfääride liikumisel ja seniste positsioonide paigaltnihkumises ei tule näha mitte niivõrd eetilis-moraalset katastroofi, kuivõrd esteetilist kogemust, iseenesest kaunist ja säärasena lõplikku.

Ei, Boethius ei taha ise olla Theoderich, kaugel sellest. Laurits lahustub piltides ka ise, jumalaid mängivate inimestega koos kaob ka tema – tõsi. Sellest tulenev psühhotrauma on intensiivne ning pildid viitavad siin-seal varjamatult, et neuroosi tulemuseks on muutus isiku “mina” ühtsuse ja järjepidevuse tunnetuses – samuti tõsi. Senise Isanda hukkamine peaks viitama Boethiuse soovile astuda Isanda asemele – samuti tõsi. Ent Laurits ei lähtu siin vandenõu tavapärastest eesmärkidest, Jumal ei saa tema käest küsida ka Sina, Peeter?, sest vandenõu eesmärgiks on senise korra muutmine, aga mitte võimu haaramine.

Boethius ei taha olla jumal.

Aga ta ei taha ka olla midagi vähemat.

Miks on trellid ülepea olevad ja mitte eimiski?




galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint