Tehisrand



maad tehti juurde, tehti ka randa, tehisranda. tegelikult juba ammu. tehti kõik kivid ja kaljud, kõik tegi seekord inimene ise. ta püüdis väga. rand sai rajatud ilusatest ja ausatest asjadest. ise tehtud, hoolikalt kokku pandud. rannafloora ja kividki on tehis – raudbetoonist saab suurepäraseid kaljusid ning soovi korral ka pisikesi jõekive. terasega osavalt ringi käies võib aimata järele mererohu kõikumist. siia-sinna mõni murenev ja vees lihvitav punane tellis silmarõõmuks, vallatu silikaatidest müürijupike pakub pikutamisplatsi. kõik on omamoodi igihaljas, alati valmis inimest rõõmustama – tule ja kalpsa mööda kive, jaluta hommikuudus.

ajapikku on loodus omaks võtnud inimese kätetöö ja rohelus hakanud maad võtma. meri limpsib kivid roheliseks, talvel puistab valgeks. mööda roostepruune metallist väänkasve libisevad maamuna poole kastepisarad või trambivad neid mööda väikesed sitikad. isegi kividele end soendama sättinud voolik, kummist-nailonist, torutab teretuseks suud, puudub vaid tasane sisin ja vongeldes kivi alla kadumine. eemal vedelev autorehv on ilmselge vihje ujumisrõngale ning suplusele. ujuma minnes tuleb jalanõud jalga jätta, ei või teada, millise „vesikasvu“ otsa komistad. või veelgi parem, kaasa tuleks võtta tanksaapad.

lisaks merele pureb teisest servast randa ajahammas, kes soolast mereõhku ninna tõmmates igavesi materjale matsutab. betoonist kivimürakad on pooleks hammustatud, kiviplaatidel välja järatud metallist sarrusvõrk, mis automaatselt hakkab aimama järgi kõrrelisi – põimunud ja keerukaid. kive murendatakse liivaks, ajapikku - aastasadade, aastatuhandetega.

maakunst tallinna kesklinnas jääb avatuks hoonestamiseni...


galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint