Kalve metastaatiline lind

Andreas W


lind
lindudega seoses meenub palju asju. lind lendab, ütlevad fotograafid, enne kui nad joonlaua järgi ülesrivistatud rutiinsest inimgrupist ülesvõtte teevad. kalvega ei ole sellel mitte mingit pistmist. veel räägitakse, et püha assisi franciscus olevat mõistnud lindudega kõnelda. korra seisnud ta lageda välja keskel, hoidnud käsi risti moodi üleval ja tema ümber tiirelnud väikeste lindude parv. ta rääkinud nende kõigiga ja kaugelt paistnud see nagu lindudest moodustunud ristikuju. sellel jutul on kalvega juba natuke rohkem seost. kalve ka räägib lindude, laste ja loomadega alati mingit nende juttu, mitte tühja inimeste juttu.
siis meenub veel, et boreaalsed rahvad teadsid väga hästi, et taevas on auk ja et linnud lendavad sellest august sisse ja välja. peale lindude pääsevad sealt läbi ainult hinged ja isegi neil on raske, sest augu äärel istuvad taat ja eit ja püüavad kätega kõiki, kes sealt läbi minna proovivad. linde ka.
linnul on ikka mingi oma asi ajada ja eriti imelik on selle koha pealt veelind. tema on korraga kolme keskkonna piiril, kõlgub vee, maa ja õhu vahel ja pole õieti nagu kuskil. mõned teised linnud jälle, koolibrid ja kullid näiteks, ripuvad liikumatult ühe koha peal õhus, justnagu õhk oleks miski, millel saab seista. kakk on nagu elus lokaator ja vaatab nagu inimene, ainult et targema näoga, ja puukoristaja tuleb pea alaspidi puu otsast alla. papagoi muidugi ropendab, aga tema on võõramaa lind, võtab kergesti inimese halbu kombeid üle ja see ei ole oluline asi.

metastaatik
inimene on harjunud elama keset dünaamikat. iga asi liigub natuke, sisaldab mingeid rütme, teisendusi ja muutuseid. tolm langeb, päike nihkub ühest taeva servast teise, puuoksad kõiguvad, süda lööb. silmad liiguvad isegi kinniste laugude all. staatika aga on midagi võõrast ja hirmutavat. surnu on täiuslikult staatiline, ja kusagil universumi tagumises servas eksisteerib positivistliku teaduse absoluutne null : seisund, kus kõigi osakeste liikumine on lõplikult lakanud. inimesele on parem kui ta niisuguste asjade peale liiga palju ei mõtle.
aga ülevalpool absoluutse staatika tardumust asub metastaatiline platoo, mittemillegi territoorium, kus liikumatus muutub nii intensiivseks, et sellest emiteerub uus liikumine. liikumine, mis toimub ja ei toimu korraga. ühest küljest on see meelevaldne intellektuaalne konstruktsioon, teisest küljest aga ilmne tunnetuslik realiteet.
eesti foto kaks ilmset metastaatikut on laurits ja kalve. laurits ilmub isekonstrueeruvate ruumide katatoonilisest sõrestikust, käes on tal sirkel ja seen ja nendevahelise hüpotenuusi ruut. kalve aga ei konstrueeri midagi. ta pildistab seisundeid ja linde ja neil kahel ei ole tema jaoks mitte mingit vahet.
kalve näitab meile ammu kadunud boreaalse maailma võimalikke olekuid. küllastatud staatika lakkamatu pealevool tema linnupiltides paiskab meid hetkega metastaatilise platoo pragulisele ja undavale tasapinnale. undamine tekib tuulest, mis pragude kohal paigal seisab. selles undamises on korraga üles loetud kõigi irreaalsete võimalikkuste spekter, uned ja teod ja asjad, millega me oleks võinud seotud olla, kui boreaalne kultuur oleks ulatunud siiani. ta ei ulatunud. stupid white man tegi sellele maailmale otsa peale ja pani oma küllaltki viletsasti töötava kultuuri asemele.
ainult linnud pääsesid läbi augu välja. 

surnud lindude elu
pääsesid küll, jah. aga siis nad olid juba surnud. lihtsalt lindudest olid saanud metastaatilised linnud. sellised, kes läksid noa juurde ja tulid sealt ja õppisid tundma inimeste töid, tegemisi ja hambaid. ega krull ka ei jäta, ta kirjeldab keelt ikka läbi vigastuste ja ühes väga ilmses mõttes on surnud lindude kogu elu vigastuste kvintessents, nii et ka seda kirjeldav keel peab olema vähemalt teataval määral vigastatud. nii nad paaris seda näitust tegid, krull ja kalve, üks rikkus keelt ja teine surnud lindude rahu. ja lõpuks oli ikka kõik rikkumata, sest eks nad teadsid, mis nad tegid.
pärast oli selline näitus, et kasvõi nuta. minu subjektiivne veendumus on, et eestis pole kunagi sellega võrdväärset näitust olnud, fotokunsti algusaegadest peale. jah, et mis seal siis nii väga oli, pealuu ja kakk istusid paadis, mingid väiksed kalkunitolkanid vehkisid puur peas vigla ja kirvega ja siis tuli paadist auru, millest ei saanud päris hästi aru, et mis see õigupoolest on, mis sealt tuleb. ja siis muidugi need linnud, lõppematud surnud linnud, nii kaugele kui silm ulatub, metastaatilises ülekiirenduses, väljaspool päeva, öö ja aja kõiki kehtivuspiirkondi. 
ja selles asi oligi. boreaalne iseendaga sisemiselt sidestatud maailm tuli nende piltide ja tekstide kaudu tagasi. kujustus miski, mis minu teada on alati olnud realiteet, kuigi unenägude kaugusesse taandatud realiteet. kalve sai selle kätte, olemata teoreetik, ja isegi mõtlemata selle kättesaamisele. kalve linnud rippusid aja katkendlikus voolus liikumatult ühe koha peal, vool ei suutnud neid paigast liigutada.
nad valisid endale ajas koha, mis oli ajast väljas. nad jäid sinna paigale. see oli hea koht.
ja ka mina jäin sinna paigale. ma olen seal siiamaani. 

pärast
pärast tuli igasuguseid muid asju. tüdruk jalutas surnud linnuga pargis ja treppidel ja seal oli üks surnud mees ja häärberi seinad olid tumedat sumbuvat valgust täis pressitud. ühel teisel tüdrukul oli keset linna kiirest liikumatusest häguseks muutunud kirves seljas. ja siis lapsed mängsid surnud lindudega uka-uka-mina-prii mängu ja oli näha, et lind meeldis neile väga. kõigis neis piltides kehtestas ennast metastaatiline seisak, õhku rippuma jäänud linnu nägemisvälja stoppkaader. kalve liikus liikumatuse süvenevates kihtides üha allapoole ja surnud linnud tõusid üha kõrgemale hanguva sündmustehorisondi suunas. keskpõrandale ei jäänud kedagi.
ka metastaatiku mõiste tuli tegelikult palju hiljem. see väljus haiguste ja metamorfooside alt, algselt pigem meditsiiniline kui kunstikeskne termin, ja tal oli vähi metastaaside levikukaardiga sünkroniseeruv iseloom. surnud linnud kandsid need metastaasid oma jalgade küljes igale poole laiali, nii nagu tavalised pardid kannavad jalgade küljes laiali konna- ja kalakudu. metastaasid levisid ja kehtestasid oma tunnetuslikud tingimused valge kultuuri sundkoodide suhtes. õigem oleks öelda, nad tühistasid need sundkoodid täielikult ja ilma edasikaebamisõiguseta. igatahes polnud pealuudel, vikladel, kirvestel ja surnud lindudel metastasise tingimustes mitte mingit kehadeformatsioonidele viitavat iseloomu. see tegi selge vahe haiguste ja surnud lindude vahele, kalve ja lauritsa vahele, vee ja taeva vahele. aga see ei olnud binaarne jaotus (sest mõistagi oli ka lauritsal valge mehe sundkoodide vastu oma võti).
ja igatahes ei tea mina rohkem ühtegi metastaatikut kui need kaks : laurits ja kalve.    

lind
väike lind lendab üle tühja metastaatilise platoo. tal on kõrs nokas. mis ta teeb sellega? ta teeb sellest maa. kui tahab. ja kui tahab, jätab tegemata. pärast kalvet ma usun, et väikesel linnul on voli otsustada nii suurte asjade üle.

[cheese nr 2]



Galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint