Müüt ajaarvamise nullpunktis

Esta Tatrik


Toomas Kalve fotonäitus "Surnud lindude elu" Hasso Krulli tekstidegaTartus Obu galeriis

Pärast "Surnud linde" ei ole Kalve enam kunagi see, mis ta oli enne. Ja teda ei saa enam kunagi vaadata samamoodi, kui enne.

Ajaarvamise nullpunkt pole mingi plaanipäraselt ja loogiliselt saabuv metroojaam. Et rööpad viivad kohale ja pärast jälle edasi. Et vahepeal on lihtsalt sellenimeline peatus. Ajaarvamise nullpunkt tähendab vapustust. Ta avaneb ootamatult, järsult ja kohutava selgusega. Olemasolev struktureerub ümber, molekulid nihkuvad õige pisut, ning asjade olemus muutub seeläbi.

"Surnud lindude elu" pildid on endiselt äratuntavalt, segiajamatult Kalve pildid. Ja ometi on nad uued, teistmoodi oma seesmiselt olemuselt. Teatud mõttes dekoratiivsusena tõlgendatav komponent, mis on Kalve piltides alati olnud, saab "Surnud lindudes" nihutatud teise kohta. Kompositsioonile ja kirjeldusele lisandub narratiiv.

Kui linnud Noa juurde teele asusid oli vesi hakanud alanema. Linnud liginesid aeglaselt lähenevale maale ja maandusid igaüks uuesti tagasi oma puust alusele (Hasso Krull). Kolm paati, linde pole, on lähenev maa, juba väga lähedal, lausa jalge all tuntav, kui pilgud välja sirutada. Tõusev õhuvool kannab tulesuitsu tagasi sinna, kust ta pärit. Sinna, kus kohtuvad tule ja õhu element. Kord igavikus.

Surnud lindude narratiiv on suur seiklus. Lähenev maa, intiimsus ja tänutunne, pääsemisest kooruv truudusetus. Grupipilt, kus ühtviisi nii truude kui vandenõulaste kohale kerkib avatar, jumala saadik, ning tänutunne kaalutakse võrdseks kirve, kolba ja tapapaku veretu ilmeksimatusega. Ainult avatari, jumala saadiku võimuses võib olla surmata surnud linde.

Koot, kolp, vigel ja kirves; hiljemalt siitmaalt on lugu peapeale pööratud, seosed, mida iial pole olnudki, on viimaks lõplikult kadunud. Puurid peas ja köied kaelas, seisavad turvamehed pahaaimamata võimus neile seljatagant pealekoorduva lehestiku ees. Taimestiku hall hiidlaine süütab hetk hiljem paadi, peletab lindudest truuduse ja teadmise harmooniast ning inimeste hammastest, kolp kasvatab endale liha ümber ning tõuseb õhku koos Ixobrychus Minutusega, misiganes see ka poleks. Narratiiv mõraneb klaasina, surnud linnud on alles Noa juurde teel ning igavik on juba ära olnud.

Ajarvamise nullpunktis sünnib minevik. Ning mineviku hõlmas on juba koht valmis müüdi tarvis. Ka Kalve võib olla müüt. Ja mingis mõttes ta seda juba ongi. Nagu Richard D James või Madis Kõiv näiteks. Mida me neist teame? Seda, et Richard D James elab oma stuudios, kust ta mingil tingimusel ei välju. Kui väljub, siis ainult selleks, et oma isikliku tankiga ringi sõita. Madis Kõivust teame, et ta ei käi kunagi teatris oma näitemänge vaatamas ning et ta ei salli üht kindlat osa kollasest spektrist, teatud tooni loojangukollast. See on müütiline teadmine, mille kokkulangevus tegelikkusega omab vähe tähtsust.

Mida me teame Kalvest? Ehk seda, et kui on lumi, siis ta suusatab, ja kui lund pole, sõidab jalgrattaga, osavalt nagu New Yorgi rattakullerid. Et ta laob oma asjadest kompositsiooni, jätab selle siis päevadeks omapäi, tuleb mingil hetkel, paneb kaamera üles ja teeb pildi. Või ei tee. Tõstab selle asemel hoopis asjad ümber ning läheb jälle ära. Veel kõneldakse, et Kalve teeb ainult ühe pildi päevas. Kõik see võib tõsi olla. Ja ongi, kui müüti uskuda. Ning müüt selleks tekibki, et teda usutaks.



Galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint