Narratiiv

SURNUD LINDUDE ELU
ehk
LINDUDE TEEKOND NOA JUURDE
Pildid Toomas Kalve
Tekst Hasso Krull ja Toomas Kalve

I       Kui linnud Noa juurde teele asusid, oli vesi hakanud juba alanema.
II      Linnud liginesid aeglaselt tahenevale maale
III     ja maandusid, igaüks uuesti tagasi oma puust alusele.
IV     Noa oli lindude tööga rahul. Ta paigutas linnud õigesse järjekorda - suuremad tahapoole, väiksemad ettepoole.
V      Linnud tundsid end parte heledas valguses vabalt.
VI     Noa ja Noa pilgud puhkasid heldinult päästetud lindudel,
VII    linnud aga tasusid neile truuduse, tänutunde ja õigemeelsusega.
VIII   Kõik linnud ei olnud ühtviisi truud. Avastati vandenõu.
IX     Turvameeste heatahtliku abiga hukkas Noa linnud kõige julmemal viisil : mürk, nuga, köis.
X      ja kirves
XI     “Me ei tunnista mingit tegevust peale hukkamistöö, aga me võtame omaks,
XII    et vormid, mille see tegevus võtab, saavad olema äärmiselt mitmekesised.” (Sergei Netshajev, Mihhail Bakunin, 1869)
XIII   Viimaks ometi valitses maa peal looduse harmoonia ja rahu.
XIV  Loojuva päikese kuldsetes kiirtes kuulati sääskede pininat puuvõrades.
XV   Noa võttis enese alasti ja kutsus linnud oma telki,
XVI  nende vahele sigines varjamatu intiimsus, tänutunne ja truudus.
XVII Linnud õppisid tundma inimeste töid, tegemisi
XVIII ja kombeid,
XIX  nad õppisid nautima looduse harmooniat täiesti uuel viisil.
XX   Vahel meenutasid usinad ja töökad linnud päevi, mil kaalukausid vappusid, klaas mõranes ja vesi ligines aeglaselt tahenevale maale,
XXI  ning neile tundus, et nad on ikka alles Noa juurde teel, nii nagu kunagi ennemuiste.





Galerii



Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint