Laskumine orgu

Oru sisu: fotograaf Peeter Laurits; fotograaf Toomas Kalve; taanlanna, Kalve õpilane; mõtleja Hasso Krull; kass; koer.

Teine laskumine, iseeneslik. Väljaspool igasugust assotsiatiivsust. Kohalejõudmine ei tähenda veel kohalolemist. Või vastupidi, oleneb, millise tähendusliku kaalu me kummalegi neist sõnadest anname. Nende tähendus on vabalt konverteeritav.

Org ei ole. Tema tähendus on kinnine mõiste. Ainus asi, mis teda piirab, on kausi servadele langev õhtune ülevõimendatud päike, aga ühtlasi on see eraldajana lõplik. Selle taga ei tule enam midagi. Valgus kukub väga kiiresti ära ja nägemine, mis on üleüldse üks Kütioru põhi- ja põlisasukate peamine argument eksistentsi mõttetuse vastu, muutub kasutuks. Sealtmaalt suudab ainult infrasilm rääkida, ja isegi tema eelistab oma põhilised teadmised enda pimedale põhjale kinni keevitada. Pinhole on selleks hetkeks niikuinii juba ammu koos kanadega õrre peal.

Igal õhtul võtab ebaselgus maad. Igal õhtul koguneb arusaamine valguste seest tekstide sisse. See on paratamatu, niisamuti, nagu on paratamatu Kalve reeglipärane ilmumine Kütiorgu. Tema on irratsionaalsuse füüsiline sissetung seadustega piiritletud maailma.

Seadused, mis Kütiorus kehtivad, on õiglased. Näiteks gravitatsiooniseadus. Või keeld seaga külainimesi küttida. Need on Lauritsa otsused, et nii peab olema, ja nii ka on. Valgusel on vaba voli tulla ja minna. Ülejäänu on Lauritsa käsu ja keelu all. Muidugi, Laurits on hea peremees, ta ei tee tekstilegi liiga. Aga ikkagi teatakse rääkida, et ühekorra olla Kütioru kohal punast kukke nähtud. Ja vahel läinud taevast tükke kaduma. Laurits võtnud need ära, kui inimesed oma taevaga midagi mõistlikku peale ei osanud hakata. Võtvat veel nüüdki vahel.

Kalve seevastu on irratsionaal ja relvainstruktor. Ta laseb valgust. Seejärel laseb ta jalga, valgus kotiga seljas ja on selge – sellest olukorrast ei ole valgusel mingit väljapääsu. Ega olegi. Ainus, mis valgust aidata võiks, oleks Lauritsa käsk või keeld. Aga millegipärast vaatab muidu õiglane Laurits valguse laskmisele läbi sõrmede.

Ja Krull. Tema kohalolek on tajutav, ta eksisteerib siin. Teksti kujul. Ainult et kuna ta eksisteerib alati teksti kujul, siis ei ole see erisusena välja toodav.

Põhimõtteliselt on kogu Kütiorg kaetud infrapunase valgusega. Selles paistavad asjad nii, et nende harilikud tähendused nihkuvad. Valge puu on meie vastu harva kõnelenud, me ei oska puult sellist alatust oodata. Ta lööb segi elukogemusega omandatud kujutluse värvide ja varjude eksponeerumise järjekorrast. See kõik on üks lagunemine. Aga ühtlasi on see vastupandamatult veetlev. Korrapära ei suuda kõnelda. Vähemalt mitte piisavalt. Sõnavara jääb puudulikuks.

Samal ajal tõdemusega sõnavara paratamatust puudulikkusest hakkab olukord muutuma. Setud ilmuvad põldude servadele. See näib olevat lähendus veel olematule tekstile, mis algab sõnadega: siin on vaatluse vaheala ainult üks mõttetu samm kivirähja ja krulli vahel. Nad tulevad nagu imaginaarsed teod, risomaatilised kõrvalekalded vägivallatusest. Proovikivi, mis on proovijast tugevam. Paratamatus. Isegi siin ja nüüd, keset suurt sügist. Aga Kalvet ei paista. Kus püss! Setu vurlel külas!

Laskmist ei tule. Tuleb muud. Kalve vaatab põtra ja Laurits kütab ilma soojaks. See on vastastikune abistamine ja koostööprojekt. Kõik, mis Laurits energia jäävuse seadust kasutades tulest võtab ja tuppa kinni paneb, selle laseb Kalve lahtisest uksest universumi ühtsesse vereringesse tagasi. Looduses peab valitsema tasakaal. Kus kirves, küsib Laurits. Tal on tõsi taga. Taevaisa  Suur Valgus laiub kõige kohal ja vaatab osavõtmatult pealt. Tal on pohui.

Põdral ka. Põder on katusel. Neljakordne paljundus annab võimaluse visionaarsetest hallutsinatsioonidest kõnelemiseks ja kuustuhat aastat ajalugu tuleb nagu suur mustast marmorist kuubik otse keset õue maha. Kiirendus lööb kõrvadest vere välja. Org läheb selle koha pealt jala jagu sügavamaks. Laurits seisab, taevapõdrad pealae peal. Taanlanna ja kongimeistri kongid teevad häält ja maailm saab nende olemasolust teadlikuks. Kord peab olema. Kord on. Uks pannakse jälle kinni ja ilm läheb kõrvetavalt külmaks.

Külm sunnib sisevaatlustele. Järeldusi on täpselt üks. Kütioru kõige olemuslikumad kreatuurid on valgused ja tekstid, kuigi Krull väidab, et hoopis sääsed ja teod. Krulliga pole mõtet vaielda – kui seada teksti aeglus ja kaalutletud ühesuunalisus valguse metamorfeeruva pidetuse kõrvale, siis on selge, et sääsed ja teod ongi tegelikult valgused ja tekstid. Mingit meeltevälist vägivalda pole tarvis, et seda sarnasust läbi näha. See kargab teile näkku nagu rehavars ja häda teile, kui te sellest aru saada ei soovi. Kütiorg neelab lolle, kilode kaupa. Ta absorbeerib rumalust ja lükkab selle endast ära. Ta ei tarvita seda millekski. Kütiorgu laskunud lollusel ei ole vähimatki väljavaadet. Kausi servad ja absorbeeriva tuuma vari jäävad talle päästmatult ette.

Intelligentsetel inimestel on ilusad loomad. Kassi toit on rotid. Kui rotti ei söö, muud ei saa. Nii on õiglane ja kassil ei jää muud üle kui painutada oma kangekaelne pea õigluse alla. Või minna varastama ja röövima. Kass valib teise tee. See valik ei ole talle katsumus, otsus on tal veres juba aastatuhandeid olemas olnud. Ta on täisvereline kass.

Koer seevastu ei kiidaks niisugust valikut heaks. Koeral on nii tekstide kui rottidega hoopis teised suhted ja ta kuulab südamerahuga korraldusi, mida puhas mõistus talle jagab. Ta ei vaja valikuid. Tema otsustused lähtuvad tema paremast äratundmisest. Sellepärast ei söö ta linnutopiseid ega jookse ringi, juhuslikult mahamurtud teekäija käsi või jalg suus. See käiks vastu seadust. Ja vastu paremat äratundmist. Niimoodi õndsaks ei saaks. Sellepärast toimib koer nagu maailma telg. Tema sõnum on lihtne ja arusaadav – sööge, tehke sugu ja olge oma südametunnistuse ees õiged. Tekstid kinnitavad seda.

Aga on veel faktoreid, mis mõjutavad valguse ümberpaiknemist Kütiorus peale Kalve, koera südametunnistuse ja Taevaisa eemaloleva tahte. Itaalia marmorikaevandustes elab mees, kes puurib 1000-dollarilisi auke. Pinhole’e. Mida väiksem auk, seda kallim. Auk pannakse toki otsa. Ja siis läheb kammaijaa lahti. Eimiski mahub sealt vaevalt läbi, takerdub servadele, difraktsioon väänab ta oinasarveks. See on jõhker kaadervärk, kui seda vaadata valguse vaatepunktist. Läbi valguse silmade. Aga pilti ei tee ta halvemini kui kõveraks aetud klaas.

Lõpetus on nüüd juba päris lähedal. 1000-dollarilisest august läbikukkumine on valguse jaoks sama mis inimese seisukohast laskumine orgu. Koordinaattelje suund ja tähistus ei mängi selles protsessis mingit rolli. Sunnikud, vähem mõelda, rohkem pilti teha. Org on siinsamas, inimesed on tema sees. Orus. Nüüd ei jää üle muud, kui oodata. Tähendused ilmuvad plaani alles hiljem, hulga hiljem. Nad tulevad nagu ilmutused, ainult et nemad ei kuuluta kuutõve tõde. Assotsiatsioon on läbi lõigatud. Org avaneb ja sulgub, ja siin ei kehtestata mitte midagi.

Andreas W

[Postimees 28.09.1997]

Pildid

1. (Navitrolla Kütioru pilt.) Kass läheb varastama ja röövima.
2. Relvainstruktor Kalve laseb valgust.
3. Laurits täiendab teksti kujul kohalolevat Krulli.
4. Setud on ilmunud põldude servadele.
5.  Õiglane ja aus koer. Tema on siin maailma telg, mitte infrapunases valguses alatult valgeks pööranud puu.






Otsing
 
Supported by Labor & LaborintLaborSupported by Labor & LaborintLaborint